Love is in the air...

Nagu juba alustuseks mainitud, luban omaenese tarkusest omavolitsemist ning üritan vägivaldselt kirja panna oma kirjeldamatuid tundeid.

Armastus ei saa kunagi olla võrdväärne,
väljendamaks seda sõnadega.
Tõelist ja sügavat armastust saab väljendada vaid oma olemusega:
silmad, mille sügavusse võib uppuda,
embused, mille soojus lõhnab vaid armastusele omaselt,
huuled, mis suudavad Sinus tekitada vastapandamatut kihelist
käed, mis hoiavad Sind ka kõige lootusetumal hetkel,
õlg, mille najal saad poetada pisaraid,
jalad, mis tõttavad pikemalt mõtlemata Sinu juurde,
süda, mis kuulub jäägitult Sulle.
Ihu ja hingega, iga tehtud hingetõmbega
pühendunud armastuse ohvrikivi põhjatu sügaviku ülekuldamisele.
Kuid Sina oledki mu ohver,
kellega koos tahan saada üheks, tervikuks,
osaks igavikust ja lõpmatusest,
sest armastusel ei saa olla sõnulseletatavat põhjust ega tagajärge.
See tunne on kõikjal
ja samas pakitsemas vaid kahes südames, mis trummeldavad ühes taktis!

Armastusest pakatavaid mälestusväärseid hetki!

Nende nimel tasub elada. :)

Trummipõrin ja kääriklõpsatus

"Tere!" - viisakas algus iga esmakohtumise puhul. Praegusel momendil oleks paslik kuulatada ning loodetavasti leviks õhus mahe, kuid samas maagiliselt köitev trummipõrin nende esimeste lausete auks. Tegelikult tiksub hetkel klahviklõbina taustal Devin Townsend Projecti heliteos "Gato", mis suudab täielikult oma sulni lummuse ümber mu kõrvade põimida.

Rebides lahti sellest haaravast rütmist, pean juba alustuseks ütlema, et antud blogist ei kujune mingit päevaraamatut ega kommertslikku tõmbenumbrit, vaid pigem minu mööduvatele, sageli heitlikele emotsioonidele ja meeliköitvatele ning meeldejäävatele toimetustele baseeruv märkmik ja fotoalbum.
Kuid las jääda see kõik praegusesse hetke... Jään ka ise huviga ootama oma edasise mõttelõnga teekonda läbi kiire igapäevakadalipu.
Sära kõigi silmisse ja sisemusse!