15 magamata ööd

Tegelikult asi hull pole, üritan lihtsalt oma novembrivaheaega millegagi sisustada ning kõige pakilisemate ülesannete koorma alt välja vingerdada. Siin on mu nädala plaan ning ülesanded, millele peaks saama nädala lõpuks kriipsu peale tõmmata.

Niisiis, portfoolio esimene mustand, teadmiste teooria esitlus teemal "Kui palju kujundavad tajud meie uskumusi?", keemia kordamine, ekstraakadeemiliste tegemiste kokkuvõtte kirjutamine ja kunstiraamatu kirjutamine on veel tegemata. Järgmised kaks ööpäeva tulevad loodetavasti väga produktiivsed. Loodan enamiku asjadega selle aja jooksul lõpetada. Samas üritan ka oma tegelmistest pidevalt täidusi siia üles täheldada.

Tänane päev algas minu jaoks kell 10.45 ligi 7-kilomeetrise "hommikuse" jooksuga. Nüüd üritan lõpuks ka õppima hakata...
Kell 15:20 - saan maha kriipsutada "TOK - prepare presentation". Vahepeal jõudsin ka soki kudumist alustada ning oma pesu ära pesta.
Kell 19:10 - ligi tunniajase piinlemise järel matemaatika radadel otsustan hakata pihta kõige muuga eelisjärjekorras ning lasta matemaatikal natuke settida, et mingil hilisemal hetkel uuesti alustada.
...siiamaani pole midagi välja tulnud mu pikaaegsest ärkvelolekust ega ka matemaatika portfoolio kirjutamisest. Täna kulutasin põhimõtteliselt kogu päeva kunstile. Eks homme jälle uue hooga edasi. 

Täiesti unaruses

Pärast esialgse entusiasmi möödumist tunnen, et üha raskem on veenda ennast siia blogisse midagi uut postitama. Ma ei ütleks, et just kiire on, aga mingil moel ei suuda ma ennast piisavalt kokku võtta, et pidevalt miskit kirja panna. Käesolev semester on möödunud linnutiivul ning ligi kuu aja pärast suundun juba koju.
Minu laiskusest hoolimata on mu esimene aasta, Katrin natuke tublim olnud oma blogi täiendamisel. Ta ikka vahepeal viitsib pajatada oma tegemistest siin: http://kilukarbita.blogspot.no/.

Täna on esimene novembrivaheaja päev - vabadus! Plaanin küllaltki palju õppida ja ülesandeid ette ära teha ülejärgmiseks nädalaks, et siis ei peaks väga pead valutama enne jõule. Teiseks eesmärgiks olen seadnud teha nii palju trenni kui võimalik. Vähemalt võin enda üle selleski suhtes uhkust tunda, sest siiamaani olen suutnud väga heasse treeningrutiini sisse elada. Olen püsivalt juhtinud kaks korda nädalas fitness treeninguid, kaks korda nädalas käin hommikuti ujumas ning lisaks vahepeal jooksmas, jõusaalis, tantsimas.
Kõige murettekitavam aspekt siinse elu-olu juures on vist mu eesti keele seisukord. Tunnen selgelt keelelist mandumist, mida loodan kodus kuu aja jooksul ravida. Siin Katriniga rääkides kasutan tahes-tahtmata RCNi stiilis lühendeid, mis eesti keelde tõlgituma kõlaksid väga kohmakalt.
Õppimise suhtes olen kokkuvõttes vist väga heal järjel, kuigi see ajendab mind tulevikus veelgi rohkem pingutama (loodetavasti). Näitena võin tuua keemia seisukorra. Tagasiside käigus ütles mu õpetaja, et ta pole mu õppimise pärast üldse mures jne, kuid ma peaksin olema võimeline saavutama lõpueksamil 100% võimalikult lähedase tulemuse, mitte rahulduma 80+ protsentidega. Enese meelest pole ma üldse nii võimekas - niisiis, tuleb end käsile võtta!

Kord juba kirjutamist taasalustanud üritan seda ka suuremal või vähemal määral jätkata, pigem peegeldades oma igapäevaseid mõtteid ja tundeid. Tegemaks tasa vahepealset aega postitan ka mõned pildid. Kuigi tegelikult pole ma ka fotokaga väga aktiivselt inimesi terroriseerinud viimaste kuude jooksul.

Minu toakaaslased enne teemapidu ("Sõrmuste isand")

Johanna sünnipäev :)

Maitsvam osa Johanna sünnipäevast

Teise aasta show

Minu toakaaslased 21. septembril

Eestlased!

Soomeugrilased :)

Norra maja 201 rahvusvaheline uks

Küpsetamas head ja paremat eesti toitu

Esimese aasta show

Esimese aasta show

Moositegu projektinädala käigus

Sustainable Living PBL

Kuskil seal udus ma elangi

Hea (taime)toit porjektinädala jooksul ...mmm

Õpilasküla ülevaltpoolt

Vaade Flekkele

Õppehooned sügise taustal

Päikesetõus Norra moodi

Soomeugri hüpe :)

Lõke Lavvos

Kõik hea ja parem, mis mu kapis leidub

Tänase päeva kõige kummituslikumad laulud...

Pantokraatori Tule tagasi helmemänd hakkas juba hommikust saati peas ketrama. See lihtne ja kaasahaarav kitarrikäik on kuidagi sügiselt ajakohane.

Veel üks eestikeelne ja -meelne laululugu-jutustus, mis on tükk aega juba oma originaalsusega mul meeles mõlkunud. Sõnum on rõhutatud küllaltki agressiivse taustaga.

Vihmapiisad kukuvad...

Vihmapiisad kukuvad mu peale...
Nii see tõesti on siin Norra läänerannikul. On olnud juba ligi kogu eelneva nädala vältel ning kõigi eelduste kohaselt ka terve eelseisva nädala jooksul. Tahaksin tagasi Eestisse, et nautida sealset viimast vananaiste suve.
Tegelikult on küllaltki imelik tunne olla nüüd lõpuks teise aasta õpilane, seada oma samme vaikselt UWC-st lahkumise suunas. Enamik teisi aastaid vaevab hetkel pead SAT-testide ja ülikooliavaldustega. Mul õnneks seda muret pole, tunnen hoopis, et vaba aega on üllataval kombel pisut liiga palju.
Praegu on mu mõttekäigus see faas, kus ma tunnen, et peaksin ja tahan miskit kirjutada, kuid ei tea päris täpselt, mida. Olen enam-vähem valmis oma Extended Essay´ga ning peatselt tuleb alustada TOK essee ja mitmete teiste kirjatükkidega. Ka siia blogisse ei leia miskit eriti mõistlikku teksti üles täheldada. Lisan siis lihtsalt muusikalise vahepala, mis haakub liigagi hästi siinse ilmastikuga.

Tagasi Norras

Pean endaga nüüd blogi suhtes veidike kurjustama. Plaanisin suvel küll päris mitmel korral blogisse uusi sissekandeid teha, kuid pisukese laiskuse ning kodust puuduva Interneti tõttu jäid need plaanid katki. Täna, olles innustunud oma RCNi esimese aasta, Katrini, vastest blogist, võtsin taas asja käsile.
Võttes kokku suve jooksul tehtu, peaksin mainima juulis aset leidnud Itaalia reisi, mis kujunes kokkuvõttes päris toredaks. Lisaks sai käidud Viljandi folgil ning veel mujalgi Eestimaal ringi reisitud, seehulgas õnnestus eelmisel nädalal rattamatka käigus Kaarliga ka Eesti kõrgeim punkt merepinnast vallutada. Ja nii see suvi mööda saigi.
Reedel, 17. augustil võtsin taas jalge alla tee Norramaale, seekord Oslosse. Kõik teise aasta õpilased kogunesid sinna, et kaeda veidi ringi linnas ning osaleda konverentsil. Seejärel, ööl vastu pühapäeva võtsime taas suuna Flekkesse kolledži poole. Jõudsime kohale hommikuks ning siis algas suur asjade lahti pakkimine ja enese sisse seadmine, mis kestab veel praeguseni. Kuna midagi väga mõistlikku peale saabuvate esimeste aastate ootamist nagunii teha pole, alustasin täna hommikupoolikal ka jooksmisega ning pärast lõunat läksin lähedalasuvale saarele marju korjama. Kogunes päris kena saak pohli ja viimaseid mustikaid. Loodan, et saan homme või pisut hiljem miskit neist valmistada.
Praeguseks hetkeks on mu tuba täielikult koos. Sellel aastal on minuga samas toas Ryan Liibanonist, Isabel Ecuadorist, Frida Taanist ja Stephanie USA´st. Loodan, et toa üldine atmosföör kujuneb peaaegu sama kõrgeks, kui ise seda eelmisel aastal. Praegusel hetkel jääb veel ligi kaks tundi Katrini tulekuni, nii et aega ootamise tarbeks puudu ei jää, ei saa veel rahulikult und nautida.
Päris imelik tunne on olla teise aasta õpilane, samas ka hea ja asjalik. Ärevus on ikkagi peaaegu sama suur kui aastatagusel ajal. Kindlasti põhjustab järgnevatel nädalatel palju peavalu uute nägude ja nimede meelde jätmine. Aga saan end lohutada faktiga, et esimese aasta õpilased peavad veelgi rohkem nimesid meelde jätma.

Viimane täispikk päev Norras sellel kevadel!

Nii see on... Pole juba ilmatuma pikka aega saanud mahti kirjutada. Vahepeal on toimunud palju pöördelisi ja märkimisväärseid sündmusi. Mõni nädal tagasi oli lõpetamine, pärast mida teise aasta õpilased kolledžist lahkusid. Sellele kurvale sündmusele eelnes pingeline eksamiperiood. Eksamite sooritamine tähendab aga minu jaoks seda, et nüüdseks olen ühega kuuest IB valikainest lõpetanud! Tulemuste selgumiseni on veel siiski ligi kuu aega jäänud, nii et ei saa enne õhtut hõisata.
Pärast 19. maid jäi me tuba enneolematult tühjaks - Kim Eng ja Ulrika lahkusid. Homme voolab kolledž peaaegu täiesti inimtühjaks. Enamik õpilasi lahkub koolist homme õhtul; Eestisse jõuan läbi Riia laupäeval kella kahe paiku. Viimased päevad on olnud täis pakkimist ning üldse mitte sisutihedat ega eesmärgistatud äraolemist. Homne päev tõotab mööduda senisest veelgi üksluisemalt ja tühjemalt. Taas tunnen, et ühelt poolt tahaksin koju minna, aga teisalt ei taha kolledžist lahkuda.
Ma ei suuda siiamaani uskuda, et tervelt üks kooliaasta on möödunud siin, sombusel Norramaal. See oli justkui mõni päev tagasi, kui kooli jõudsime ja pidime siinse olukorraga kohanema. Nüüd oleme põhimõtteliselt juba teise aasta õpilased, kes peavad olema eeskujuks uutele tulijatele ning jagama oma kogemusi. Igal juhul pean ütlema, et aasta siin on olnud äraütlemata tegus, täis õppimist, kohanemist, vaba aja tegevusi, sotsialiseerumist, unustamatuid inimesi ja kultuure üle kogu maailma. Veel üks aasta siin väärib avastamist ning mälestuste jäädvustamist. Uksed on valla, tuleb vaid paotada seda ahvatlevaimat ning julgelt sisse astuda - ees ootab suure tõenäosusega ilmeline ja ennekujuteldamatu maailm, minu suur väike maailm...

Motivatsioonikriis (kergelt)

Paanikamoment on peagi kätte jõudmas vist, kuigi ma loodan siiralt, et reaalsuses see tõeks ei saa. Esimeste eksamiteni on jäänud täpselt 2 nädalat! 10. mail toimuvad kirjanduse IB eksam ja kooli matemaatika eksam. Põhimõtteliselt peaksin ma praegu õppima matemaatikat, kirjandust, keskkonda või keemiat, kuid nagu näha, üritan pidevalt alternatiive leida, nagu kudumine või kunsti raamatusse kirjutamine. Muide, kirjutan juba teist kunsti raamatut.
Homme pärastlõunal läheme kooli lähedal asuvat kõrgeimat mäge vallutama. Hiljem on viimane õhtusöök koos meie "nõustatavate" grupiga. Sellele järgnevalt läheme suhteliselt kohe kajakkidega lähedal metsas asuvasse lavosse. kus veedame öö. Sellega tähistame ühtlasi ka mai algust soome-ugrilastega, pisut vara küll, kuid see jääb tõenäoliselt viimaseks täsiseks koosistumiseks teiseaasta õpilastega. Peagi on ka nemad totaalselt õppimisse ja eksamite vir-varri haaratud ning juba 19. mail nad ju lahkuvad.
Üritan leida motivatsiooni õppimiseks, vähemalt laupäeval pärast lavost tagasi tulemist. Seniks aga teen miskit aktiivset... täna fitness treenigusse, homme hommikul jooksma ja õhtul matkama nii jalgsi kui ka kajakiga. Oleks vaid kogu aeg võimalik, miskit nii toredat teha. :)

Pikk vaheaeg, igas mõttes

Olen möödunud kuu aja sees küll vist kümneid kordi mõelnud, et peaksin blogisse miskit uut kirjutama, aga lihtsalt mingilgi moel ei jõudnud reaalselt selleni välja. Nüüd siis - Norra "kevade" värskes tuules - üritan miskit kirja panna.
Liikudes sündmustega kronoloogiliselt vastupidises järjekorras, peaksin alustama täna lõppeva lihavõtte vaheajaga. Vaheaeg algas neljapäeval, mis põhimõtteliselt tähendab, et koolist saime vabaks vaid kolm päeva, kuid asi seegi. Kolm esimest päeva vaheajast olid üllatavalt ilusa ilmaga. Kaks, õigemini kolm tähtsaimat asja, mille ma oma arvele kanda saan, on järgmised. Esiteks, lõpetasin oma esimese kunsti raamatu kirjutamise, 92 lehekülge suhteliselt konstruktiivst teksti ja pildimaterjali seitsme ja poole kuu jooksul pole paha saavutus. Teiseks lõpetasin viimaks oma kleidi, mida alustasin põhimõtteliselt juba oktoobri alguses projektinädala käigus. Nin kolmas oluline tegu oli hommikuse jooksuga alustamine. Alustasin laupäeval, seega kolmel päeval umbes 35 kuni 40-minutiline jooks ning lisaks mõned venitusharjutused tegid olemise küll suhteliselt heaks. Homme hommikul jätkan ujumisega ning üritan ka jooksmist tulevikus jätkata.
Esimesel aprillil toimus järjekordne majadevaheline võistlus, otsetõlkes väravapall. Ma ei tea, kas goalball´i-nimeline mäng eksisteerib ka võistlusmääruste järgi. Põhimõtteliselt on kõigil mängijatel silmad kinni seotud ning oma värvat ehk seina tuleb kaitsta vaid kuulmise järgi palli suunda aimates.Jõudsime tüdrukute tiimiga poolfinaali ja uus kogemus oli päris huvitav.
Laupäeval, 31. märtsil toimus Ameerika päev, õhtul ka show. Päev iseenesest midagi väga rabavat endaga kaasa ei toonud ning õhtul esinesin kahe tantsuga. Lisaks korraldasime õhtusöögi ajal sööklas line-tantsu koostantsimise.
Eelneval nädalal toimus ka Leirskule treening. Leirskule toimub kõigi Norra põhikooli õpilaste jaoks vähemalt ühe nädala jooksul, kevadel või sügisel ning hülmab erinevaid vabaõhu või tubaseid loomingulisi tegevusi. Mina sain oma ülesandeks kajaki juhendaja rolli. Kokku 16 korral, 8 nädalat sellel õppeaastat ja 8 nädalat sügisel peame on 4-5-liikmeliste õpilasgruppidega juhendama põhikooliõpilaste mänge ja muid tegevusi kajakkides siinsamas fjordis.
Lisaks senisele väljaõppele on mul järgmisel nädalavahetusel plaanis võtta osa kajaki juhendaja nn edasijõudnute kursusest, mille läbinud saavad minna ka pikematele matkadele. Veel tulevikuplaanidest rääkides, eelseisev nädal on religiooni nädal, millest üritan ka peagi lähemalt kirjutada.
Kuulasin vaheajal mitmeid vanemat sorti raadiosaateid ning (taas)avastasin mõned eesti lood, üks nendest:
http://www.youtube.com/watch?v=IyCYoKoptm8

Sporditähe all

Olen juba enam kui nädal aega plaaninud uut blogi sissekannet teha, aga võta näpust - siin ta nüüd on.
Veebruari viimane täisnädal oli totaalselt suusatamise päralt. Kõik esimese aasta õpilased läksid Stryne´sse, suusakeskusesse, et nautida viit päeva eemal koolist, teise aasta õpilastest ning õppetööst. Me olime jagatud nelja gruppi; pealtnäha täiesti suvaliselt, tegelikult keerukate arvutuste ja jalanumbri alusel. Päuhapäeva pärastlõunal said kõik, nii kogenud suusatajad kui ka päris algajad, proovida väiksel hostelitagusel alal suusatada. Minu grupi jaoks oli esimene päev vaba, pidime vaid paar tundi köögis abilistena veetma. Ülejäänud päev oli vaba suusatamiseks ja linnas ringi käimiseks. Oletasin enne sinna minekut loomulikult, et läheme kuskile tsivilisatsioonist väljapoole ning raha kui maksevahendit ei lähe tarvis. See polnud muidugi tõsi, aga olen siiski rahul, et ei kulutanud asjatult raha mõttetutele hilpudele.

Teisel päeval läksime kõrgmale mägedesse. Saime mäesuusad ning kõik alustasid väiksel mäel. Pärast lõunat said oskuslikumad suusatajad ennast instruktoritele tõestada ning nii suundusime "päris" suurele mäele. Läbisin suure nõlva kolmel korral ning olen rahul, et olen selle ära proovinud. Rohkem sinna küll ei tõmba.
Kolmas ja neljas päev olid parimad! Need kulusid murdmaasuusatamise tähe all. Kolmandal päeval oli ilm jube: sadas lund, vihma, lörtsi ja tont teab mida veel, aga läbisime edukalt plaanitud raja, ka täiesti algajad. See sai teoks tänu süsteemile, kus kogenumad suusatajad juhendasid personnalselt algajaid. Igal juhul olime õnnelikud, kui jõdsime tagasi sooja ja kuiva bussi. Selleks päevaks polnud aga seiklused otsas. Oosoleval ööl oli meie grupil võimalus ööbida lavvos, mis on sisuliselt püstkoja sarnane põrandata ajutine ehitis. Tee suuskadel sinna polnud kuigi pikk, kuid seda pikem oli öö lumel ning vett tilkuvas lavvos. Enamiku jaoks olid magamiskotid aga piisavalt soojaandvad ning öö üle ei saa kurta. Olen väga rahul, et sain selle kogemuse. Hommikul, pärast äratust kell 5.40 ootas meid üllatus öösel sadanud lume näol. Tagasitee kujunes tulekust keerulisemaks, kuid koos Karriga Soomest hakkasime uut rada sisse sõitma. Jõudes tagasi eileõhtusesse stardipunkti avastasime, et julgelt 85% rahvast on teel maha pudenenud. Jõudsime kiiruga hostelis hommikust süüa, et peagi juba tagasi suusarajale rutata. Viimane päev võlus meid oma kauni ilmaga - sain palju häid fotosid. Tagasi saime pöörduda alles reede hilishommikul, pärast koristamist ja mõttetut passimist. Tagasiteel plaanisin magada, kuid tegelikult kujunes see Eesti-Soome kultuuriliseks ja ühiskondlikuks võrdluseks.

Reede tähendas aga ka Eesti jaoks tähtsat päeva, oli ju 24. veebruar. Seega olime plaaninud Priiduga korraldada eesti õhtusöögi, kuid liitusime peagi teiste soome-ugrilastega, kes tähistasid Ida sünnipäeva. Üritasin selleks puhuks ka mingil määral sini-must-valget kooki küpsetada, mis maitse suhtes ka ünnestus, kuigi koloriidilt jättis soovida. Igal juhul kujunes see sünnipäev järgnevaks soome-ugri kogunemiseks.
Järgnev nädal kujunes suhteliselt sündmustevaeselt.Suuremaks asjatamiseks kujunes reedene päev - Norra maja mentori, Mariano sünnipäev. Otsustasin hommikul, et küpsetan talle koogi ning nii mässisin ennast lootusetult peo korraldamise ämblikuvõrku. Kokkuvõttes läks sünnipäevapidu korda - oli nii kooke kui külalisi ja Mariano oli tõesti üllatunud.
Eelmine nädal kulmineerus aga eile poolmaratoniga. Just nimelt, 21 kilomeetrit joostes, näidates samas solidaarsust Lääne-Sahara pagulaslaagrite suhtes. Kahtlesin nime kirja pnaekul pisut, kuid pärast kolmapäevast proovijooksu tundsin end kindlamalt ning otsustasin registreeruda. Eilne jooks kujunes minu jaoks päris edukaks, erinevalt Priidust. Sain oodatust parema aja (2:04:23) ning lisaks ka 3. koha tüdrukute arvestuses. Ning erinevalt valdavast enamusest, kes eile jooksul rajal oli, on mu jalad vägagi talutava konditsioonis, väljaarvated kaks ärahõõrutud varvast. Tunne pärast lõppu oli igal juhul vägev. Saan nüüd öelda: tehtud!

Teooriast praktikani

Viimasest sissekandest saadik on määratul hulgal vett merre voolanud. Pealkirjale viidates seisneb teooria osa esmaabi teemale tuginedes mõni nädal tagasi aset leidnud esmaabikursuse teoreetilises osas.
Võttes lühidalt kokku seni toimunud sündmusi, tuleb järgmisena meelde MUN ehk Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni mudel, millest kõik esimese aasta õpilased jaanuari viimastel päevadel osa võtsid. Esimese päeva avasündmustele ja eelnevale põhjalikule ettevalmistusele järgnes pingeline ja sisutihe teine päev, mis hõlmas erinevate komiteede kohtumisi. Mina olin Rootsi esindajana sotsiaal- ja humanitaarkomitees, kus arutasime burqa keeldu Prantsusmaal ja mujal Euroopas ning migratsiooni Mehhiko piiril. Viimane päev oli täidetud peaassamblee arteludega väga aktuaalsetel teemadel ning ikka eesmärgiga leida enamust rahuldav konsensus. Pingelise ja tõsise mõttetöö kõrval ei puudunud ka naljakad seigad nagu Iraani esindaja tuumasõja kuulutamine USA-le ning komitee liikmete streik ebavõrsuse vastu kingade jalast võtmisega.
Järgmised kaks koolinädalat on möödunud suhteliselt rahulikult ja rutiinselt. Korraks tundus juba, et kätte on jõudnud tõeline talv, kaasa arvatud lume rookimine, kuid viimaste päevade jooksul on globaalne soojenemine tugevalt märku andnud - väljas sajab vahelduva eduga lund ja vihma ning puhub vinge tuul.
Edasi aga esmaabi praktilise poole juurde, mida võib-olla läheb vaja järgmisel nädalal. Nimelt lähevad kõik esimese aasta õpilased sellel pühapäeval suusanädalale - viis päeva täis aktiivset sportlikku tegevust ning sotsialiseerumist, jättes välja kõikvõimalikud elektroonikaseadmed.
Lisaks seisab selle nädala lõpus ees palju head ja paremat söögi osas: õhtusöök toakaaslastega reedel, KimEngi sünnipäev laupäeval ning lisaks RCNi esimene ametlik soome-ugrilaste kogunemine, mille otsustasin ellu kutsuda. Edasine raport ilmub tõenäoliselt pärast suusanädalat.

Dr. ABC

Vahepeal on saabunud põhimõtteliselt päris talv. Eelmisel nädalavahetusel sadas mõnusas koguses lund, mis nüüd on kahjuks siinsed teed küllaltki jäiseks muutnud. Vahepeal midagi väga märkimisväärset juhtunud pole - ainult koolinädal lõppes eile!
See aga tähendab, et hetkeseisuga seisab kõigil esimese aasta õpilastel ees veel kaks päeva esmaabiõpet. Kõigile on kohustuslik läbida 12-tunnine Norra standarditele vastav kursus teise aasta esmaabi tiimi juhendamisel. Laupäeval saame veidike hinge tõmmata ning pühapäeva õhtul algab MUN - Model United Nations. Selle edukaks, või vähemalt mingilgi moel tulemuslikuks läbimiseks pean lugema veel hulk materjali arutluse all olevatel teemadel ning välja pakkuma oma lahendused aktuaalsetele probleemidele.

Nädal ametlikult läbi

Eilse seisuga olin veetnud RCN´is uue aastanumbri sees täpselt nädal aega. Tunne on kuidagi kahetine, eriti ajalises mõttes. Tegemist pole väga palju olnud - ühelt poolt tundub, et aeg on kiiresti möödunud, teisalt jälle mitte. Õnneks ei ole sellele koolile tavapäraselt pikka ja pidevat õppeperioodi. Järgmisel kolmapäeval ootab esimese aasta õpilasi eest esmaabi kursus ning pärast seda, jaanuari viimastel päevadel leiab aset ÜRO mudel, kus peame kehastuma ümber erinevate riikide delegaatideks. Selle ettevalmistusena algab ligemale poole tunni pärast nn proovidebatt.
Lumest pole siinmail enam juttugi. See, mis minu siia saabudes veel maas oli, on nüüd vihmaga minema uhutud. See aga tähendab paljude kurbade asjade kõrval ka kahte rõõmustavat fakti: ma saan vabalt jooksmas käia ja ma ei pea väljas lund kühveldama. Aga talve tahaks ikkagi tagasi, mis sest, et talve selgroog juba 14. jaanuariga murtud on.

Tagasi kolledžis

Täna on mu esimene täielikult kolledžis veedetud ööpäev uue aasta jooksul. Oleksin pidanud saabuma eile öösel, kuid Frakfurdist alustas lennuks ligi poolteist tundi hiljem sõitu, mis tähendas, et jõudsin Bergeni lennujaama liiga hilja, et jõuda veel viimasele, kesköisele bussile. Tegevusplaan muutus suhteliselt varsti. Õnneks olin koos Daniloga, kes oli juba varem Bergenisse tulnud bussi ja laevaga. Pärast mõnetunnist põgusat und lennujaamas asusime Bergeni kesklinna poole on kotikoormaga teele. Kell kaheksa läksime laevale ning edasi liikusime bussiga juba armsaks saanud Flekkesse. Kooli jõudsime seega kohale pärast kella ühtteist, mis tähendas, et tundidesse väga asja eilsel päeval polnud.
Kuigi ühelt poolt ei tahtnud ma pühapäeval kodust lahkuda, on teisalt hea olla koolis tagasi ja näha kõiki kuuajalise pausi järel. Peagi on algamas mu esimene ametlik koolipäev sellel aastal - õnneks küll kõige lühem sellel nädalal. Sellest poolaastast on tunniplaanis ka TOK ehk Teadmiste teooria. Usun hetkel (veel), et need tunnid saavad üpris toredad olema, kuna mu õpetaja Edmund on senise kokkupuute põhjal väga iselaadi, heas mõttes, isiksus. Lisaks vahetus ka mu maailmakirjanduse õpetaja, mis tähendab väga suure tõenäosusega, et mingeid vabu blokke meil sellel semestril loota pole. Viimase, või minu puhul tegelikult esimese akadeemilise ettevõtmisena oli kõigil esimestel aastatel kavas, lahtipakkimise ja jällenägamise kõrval, EE ehk pikendatud essee kirjutamise sissejuhatus. Tean vist juba ligemale pool aastat kindlalt, et tahan oma 4000-sõnalist esseed kirjutada kunstis, kuigi täpset teemat pole veel välja mõelda suutnud.
Nüüd rõõmsalt vastu esimese koolipäeva hukatusele - matemaatika tunnikontoll ja kunsti pooleliolev arutelu.