Pärast 19. maid jäi me tuba enneolematult tühjaks - Kim Eng ja Ulrika lahkusid. Homme voolab kolledž peaaegu täiesti inimtühjaks. Enamik õpilasi lahkub koolist homme õhtul; Eestisse jõuan läbi Riia laupäeval kella kahe paiku. Viimased päevad on olnud täis pakkimist ning üldse mitte sisutihedat ega eesmärgistatud äraolemist. Homne päev tõotab mööduda senisest veelgi üksluisemalt ja tühjemalt. Taas tunnen, et ühelt poolt tahaksin koju minna, aga teisalt ei taha kolledžist lahkuda.
Ma ei suuda siiamaani uskuda, et tervelt üks kooliaasta on möödunud siin, sombusel Norramaal. See oli justkui mõni päev tagasi, kui kooli jõudsime ja pidime siinse olukorraga kohanema. Nüüd oleme põhimõtteliselt juba teise aasta õpilased, kes peavad olema eeskujuks uutele tulijatele ning jagama oma kogemusi. Igal juhul pean ütlema, et aasta siin on olnud äraütlemata tegus, täis õppimist, kohanemist, vaba aja tegevusi, sotsialiseerumist, unustamatuid inimesi ja kultuure üle kogu maailma. Veel üks aasta siin väärib avastamist ning mälestuste jäädvustamist. Uksed on valla, tuleb vaid paotada seda ahvatlevaimat ning julgelt sisse astuda - ees ootab suure tõenäosusega ilmeline ja ennekujuteldamatu maailm, minu suur väike maailm...
