Pantokraatori Tule tagasi helmemänd hakkas juba hommikust saati peas ketrama. See lihtne ja kaasahaarav kitarrikäik on kuidagi sügiselt ajakohane.
Veel üks eestikeelne ja -meelne laululugu-jutustus, mis on tükk aega juba oma originaalsusega mul meeles mõlkunud. Sõnum on rõhutatud küllaltki agressiivse taustaga.
Vihmapiisad kukuvad mu peale...
Nii see tõesti on siin Norra läänerannikul. On olnud juba ligi kogu eelneva nädala vältel ning kõigi eelduste kohaselt ka terve eelseisva nädala jooksul. Tahaksin tagasi Eestisse, et nautida sealset viimast vananaiste suve.
Tegelikult on küllaltki imelik tunne olla nüüd lõpuks teise aasta õpilane, seada oma samme vaikselt UWC-st lahkumise suunas. Enamik teisi aastaid vaevab hetkel pead SAT-testide ja ülikooliavaldustega. Mul õnneks seda muret pole, tunnen hoopis, et vaba aega on üllataval kombel pisut liiga palju.
Praegu on mu mõttekäigus see faas, kus ma tunnen, et peaksin ja tahan miskit kirjutada, kuid ei tea päris täpselt, mida. Olen enam-vähem valmis oma Extended Essay´ga ning peatselt tuleb alustada TOK essee ja mitmete teiste kirjatükkidega. Ka siia blogisse ei leia miskit eriti mõistlikku teksti üles täheldada. Lisan siis lihtsalt muusikalise vahepala, mis haakub liigagi hästi siinse ilmastikuga.
