Paljasjalgse Miss Kaisla meenutusi Kokkolast

Meenutan vabatahtlikuna Soomes veedetud kuud...
Minu tee Kokkolasse algas üsna uniselt – magasin maha hetke, mil jõudsin hommikuse bussiga Tartu bussijaama. Niisiis pidin oma praktilise, kuid võrdlemisi raske seljakotiga sibama kiirelt tagasi bussijaama, et jõuda Tallinna bussile, kust edasi suundusin lennukiga Helsingisse ja Kokkolasse. Saabumine Villa Elbasse oli üllatavalt kodune. Leidsin end männimetsade, lahakaldapealsete kõrkjate, mõõduka linnalise tsivilisatsiooni ning loomulikult huvitavate inimeste keskelt.

Esimene nädal kulus selle kõige esmaseks avastamiseks. Terve nädal oli pühendatud saabumisjärgsele treeningule, mille käigus saime rohkem teada teistest vabatahtlikest - austerlastest, ungarlastest, portugaallastest ning soomlastest. Kujuneva hakkas mõnus vabagraafik organiseeritud tegevuste kõrval. Nii võtsime ette ühiseid käike Kokkolasse, mille süda asub Villa Elbast ligi 4 km ehk mõnusa jalutuskäigu või jooksutiiru kaugusel. Kujundasin enda jaoks ka hommikuse treeningrutiini, tehes tavapärast päikesetervitust ja erinevaid venitusharjutusi ning saadeks jooksmiseks motivatsiooni kargest ämblikuvõrkudga pikitud metsaõhust. Sealsete metsade ning mereranna lummus kiskus mind ajuti ka õue pildistama ning omaenda aega ehk spirit spot´i leidma.

Lisaks enesesse süvenemisele saime palju aega üksteise seltskonnas veeta. Näiteks esimesel nädalavahetusel saime võimaluse minna Kokkola ujulasse ning viia lõunapoolsete riikide elanikud kurssi soome saunatraditsioonidega. Pärast lõõgastavat nädalavahetust õppisime veel soome keelt kohaliku õpetaja juhendamisel ning siis jõudiski kätte aeg, mil tuli päriselt tööd tegema hakata.

Eestlased, mina ja Ingrid, sattusime keskkonnagruppi. Lisaks asjatasid veel koristus-, puulõhkumis- ja meediagrupp, mida kõik ära proovida said. Siiski väidan rahuloluga, et mulle meeldis keskkonnagrupis töötamine kõige enam. Esimesel tööpäeval riietusime Elba looduskooli juhendajate soovitusel kummisäärikutesse ning moodsalt kollastesse kummiülikondadesse, haarasime kaasa vikatid-käärid ning suundusime rannale kaislat ehk kõrkjaid kärpima. Kulus veidi aega töövõtete omandamiseks, kuid peagi oli meid juba raske veest välja meelitada. Mõne päeva möödudes olin ma vahetanud kummist kaitseriietuse ülimalt minimalistliku paljasjalgsuse ja lühikeste pükste vastu. Olin jalgupidi vees ja peadpidi kaislas tuhnides täiesti omas elemendis. Vahelduse mõttes korjasime Ingridiga mõnel päeval ka umbrohtusid Villa Elba alalt ning korrastasime ja rohisime laste mänguväljakut. Seal trikitasid kohalikud tonttud ehk vahvad murumütsiga mättad, mida pidime pinnasest välja juurima. Oli väga asine ning samas endassesüüviv tööperiood keskkonnagrupis.

Töö kõrvalt jäi meile ka päris palju vaba aega. Oma teise nädalavahetuse otsustasin veeta Lõuna-Soomes. Vuhisesi rongiga külla oma sõbrale Espoosse ning külastasin Helsingi peamisi vaatamisväärsusi, olles eriti vaimustuses kunsti- ja rahvusmuuseumidest. Samal ajal käis ülejäänud vabatahtlike grupp Nykarleby laadal ning meie mentoril külas. Sel moel saime kõik rohkem aimu kohalikust kultuurist ning tavadest.

Lisaks saime aimu ka teiste rahvaste elmast kultuuriõhtute kaudu. Meil õnnestus tähistada taasiseseisvumis- ning püha Istvani päeva eesti-ungari kultuuriõhtuga. Esitlesime Ingridiga oma nägemust eestlastest ning eelkõige Lõuna-Eesti kandist. Lisaks olime vaimustuses samal ajal Tartus toimunud öölaulupeo otseülekandest ning üritasime austerlastele ja ungarlastele selgitada oma patriootilisuse tagamaid. Hiljem saime põgusa ülevaate ka austerlaste ja portugaallaste peamistest turismimagnetitest, köögikunsti võludest ja muust seonduvast.

Septembri esimestel päevadel toimus Kokkolas juba traditsiooniliseks kujunenud suvelõppu märkiv tule, vee ja valgusfestival Venetsialaiset. Nägime värviküllast karnevali soomekeelsete sambarütmide taustal ning tansisime ise, nii sambat kui ka muid peotantse. Laupäeva õhtu tipnes kesköise ilutulelestikuga kesklinnas, mida oli kogunenud vaatama linnaväljakutäis inimesi. Hiljem tagasi Elbasse kõndides köitsid meie tähelepanu lugematud jõekaldal ning suvilate hoovides süüdatud küünlad-laternad, õrn virmaliste mäng ning müstilisuse looriga kattunud mets.

Viimasteks nädalateks pidime valima uue töögrupi ning mina olin ainuke õnnelik, kes sai koristus- ja köögigrupi liikmeks. Mind köitis selle grupi puhul võimalus valmistada Karjala pirukaid ning kooke. Lisaks koristasin pärast igat söögikorda sööklas laudu, vajadusel ka põrandat ja aknaid.

Viimase nädalavahetuse selle kuu aja jooksul veetsime teises noortekeskuses, Piispalas. Üheskoos grillisime ja ajasime juttu, käisime saunas, kanuuga sõitmas, vibu ja püssi laskmas, ujumas, disgolfi, korvpalli, sulgpalli mängimas. Kokkuvõttes oli väga aktiivne ja huvitav nädalavahetus, millega kõik osalejad rahule jäid ning tekkis tunne, et ei tahakski lahkuda. Seda võimendas veelgi Kaustinenis käik, ühe meie mentori pool, kes hiilgas oma kokkamisoskusega.

Siiski jõuavad kõik head asjad lõpule ning nii pidime viimaks hindama oma kuud Villa Elbas ning vormistama noortepassi. Korraldasime tüdrukute eestvõttel ka meeldejääva lahkumispeo heade soovide ja aunimetuste jagamise, karaoke ning maitsva söögiga. Kuu aega varem jõudsin kohale esimesena ning lõpuks lahkusin viimasena, hoides endas kõiki häis emotsioone ja mälestusi, mis kogunesid Soomes veedetud kuu jooksul erinevate inimestega kohtudes. Meil kujunes mõnus sõpruskond, kellega suhtlen ka pärast projekti lõppu. Meil on palju lõbusaid hetki, mida meenutada ning loodame ka tulevikus üksteist näha. Olen ülimalt tänulik kõigile, kes muutsid selle kuu minu jaoks nii meeldejäävaks ja kogemusterohkeks.