Naiselikkusest

Avastasin täna yhe väga inspireeriva artikli Liisa Kaasiku naiseks kasvamise loost ning tema maailmanägemusest. Temal oli vaja enne Indias ära käia, et avastada maarahva väekad tavad. Liisa kommenteerib oma elu enne Ahto Kaasikuga kohtumist. „Olin seni nagu yks keskmine eestlane ikka, ma ei olnud suvatsenud syveneda hiite tähendusse ning rahvapärimuse tarkusse. Seni igapäevaselt käeulatuses olnud kuid märkamatuks jäänud esivanemate salamaailm avanes, kui sain Ahto kaasaks,“ sõnab õnnelik naine, kes tänaseks pyyab näiteks ka kodus leiba kypsetades tajuda selle tegevuse tähenduslikku poolt.
Tervet artiklit saab lugeda Maavalla kodulehelt.
Sellega seoses ka tänasest yks mõnusa minekuga laul põhjanaabritelt, Värttinä "Utuneito".

Maa põeb haigust nimega Homo Sapiens (vol 1)

Ilm on hetkel kyll päris kevadine, kuid tänaseni ma veel polnud adunud, et kevadist põllutööde hooaeg juba alanud on. Nimelt täna jalgrattaga Valguta-Rõngu teel sõites hakkas tee äärtes ja metsa all silma igasugust huvitavat kraami, mida justkui maha kylvatud ning laiali pillutatud oli. Tekkis tunne, et keegi on lausa eesmärgipäraselt tee äärde oma jääkprodukte maha peotanud, et need yle talve idanema läheksid ning kevadel loodusesse uusi värve tooksid. Muuhulgas jäid mulle silma vähemalt 13 viinapudelit, kilekott banaanikoortega, mandariinikoori, krõpsu-, suitsu- ja piimapakke, joogitopse ja kes teab mida veel.
Kallid inimesed, nii see asi ei toimi! Teepervele või metsa alla poetatud prygi lämmatab taimed enda all, kuid halvimal juhul põhjustab vaevusi loomadele-lindudele, kes sealkandis elutsevad. Hea fantaasia korral võib ka ette kujutada, et prygipillutajate eesmärgiks on toita metsloomi, kellel talveperioodil syya napib. Sellise ylla eesmärgi nimel oleks aga kindlasti vaja asjakohasemaid toiduaineid.
Palun, Sina, kes sa viskad oma elutegevuse jääkproduktid hoolimatult loodusesse, mõtle, nagu oleks tegu Sinu oma toaga. Kas Sa viskad tyhjad pakendid ja toidujäätmed samamoodi maha oma toas? Usutavasti mitte. Palun näita samasugust austust ka oma koduplaneedi ning teiste elusolendite vastu. Ära ole vaenulik viirus nimega Homo Sapiens, kes Maad risustab.

Pärimuse tuules edasi uude aastasse

2014. aasta esimene nädalavahetus möödus kyllaltki tegusalt. Kõik algas juba neljapäeval kui käisime noortevolikogu seltskonnaga Elva väikelastekodus yhiselt piparkooke kypsetamas, jalutamas ja mängimas. Meeleolud ja tunded, mis endaga kaasa võeti olid erinevad, kuid mina jäin päevaga rahule.
Reede hommikupoolik möödus taas kypsetades. Nimelt eksperimenteerisin taimsete kypsistega ning tervislike piparkookidega. Kypsiste puhul kasutasin sideainena banaani, kaerahelveste puudumisel katsetasin speltahelvestega, ei mingit suhkrut vms, ainult kuivatatud jõhvikaid ja musti ploome pisut lisaks. Ja tulemus oli ylimalt magus ja maitsev! Nin piparkooke yritasin teha tatrajahuga, lisadase sellel vastavalt kas rukki- või kodujahvatatud odrajahu. Tulemus oli kyll veidi rabe ja murenev, kuid samuti maitsev ja omapärane. Järgmise jõulude lemmikmaius on nyyd juba teada.
Oma toidulaadungi ja massaaživarustusega suundusin edasi Paide poole, kus pidi toimuma UWC jõulupidu (ilmselge hilinemisega). See ei kujunenud väga piduseks, vaid võrdlemisi töiseks ja asjalikuks. Sarnases meeleolus kulges ka ylejäänud nädalavahetus.
Laupäeval oli kauaoodatud massaažieksam, mis kõigil hästi sujus. Nyyd saan ametlikult öelda, et olen läbinud Vana-Eesti massaaži ehk soonetasumise põhikursuse. Et aga asja veel põnevamaks ja pisut keerulisemaks ajada, õppisime pyhapäeval juurde uusi võtteid jalgadega. See tundus eriti väljakutsuv ning yritan õpitu pinnalt ka edaspidi fantaseerida ja kogukamate klientide puhul vastavaid teadmisi käiku panna.
Käesoleva nädala algus on möödunud mõnusalt koduselt, käsitöiselt, lugemis- ja raadiosaadeterohkelt. Ei saa unustada ka mõnusat ja väekat muusikat, eriti kodumaistelt tegijatelt, näiteks Metsatölludelt: