Saturday 26 December 2015

Helme roositud kindad

Sellel semestril on meil silmuskudumine, mille raames oli ülesandeks kududa kindad. Kammisin läbi muis.ee otsingusüsteemi ning uue ja omapärase nähtusena eesti kindakunstis jäid silma roositud kindad. Varem oli jäänud mulje, et neid on peamiselt kootud Pärnumaal, kuid avastasin ka palju roositud kindaid Mulgimaalt, eriti Helme kihelkonnast. Võrreldes teistega võlusid mind kohe mustale taustale erksate värvidega pääle õmmeldud kirjadega kindad. Originaalkindad on valmistatud Hummuli vallas Vanamõisa külas ning kogutud muuseumifondi 1911. aastal.
ERM 3475/ab Helme
Oma kindad üritasin kududa võimalikult originaalilähedaselt nii suuruse kui tehnika poolest. Muutsin pisut kirjavärve ning lisasin paari kohta mõne lillat värvi motiivi osa. Minu jaoks oli tehniliselt uus võte pöidlakiilu kudumine, mis tõepoolest muudab kindad paremini käes istuvaks. Täna jõudsin lõpuks ka kindaid pildistama, kuigi lumise tausta kohalejõudmist ei suutnud ära oodata.



Friday 4 December 2015

Miks kujutab peavoolumeedia liigtarbimisest hoiduvaid ja loodusega kooskõlas elada soovijaid kui kampa napakaid?

Vahendan ühe artikli...

Muusik ja maailmarändur Indrek Tammoja mõtiskleb portaalis Alkeemia suurima tarbimispüha ehk jõulude eel teemal, kas tõesti on maailmale vajalik üha enam tarbida ning kutsub üles äratama oma keskkonnast hoolimise teadlikkust ning leidma üles neid väärtusi, mis inimese tegelikult õnnelikuks teevad. 


Ühelt poolt räägitakse riiklikul tasandil kui oluline on säästa ja kokkuhoidlik olla, teiselt poolt innustatakse inimesi ning ettevõtteid ühe suuremale tarbimisele, tootlikkusele, toodangu mahule jne. Lõpuks ei saagi enam aru, kas peame töötama, tootma ja kaevandama selleks, et igal poolaastal omale uus nutiseade hankida, et ettevõtte omanikul oleks veel üks villa ja luksusjaht Vahemere sadamas rohkem, või et riigil oleks priskem rahakott, millega sotsiaalset ebavõrdsust vähendada, ilma, et see raha enne abivajajani jõudmist poliit-idiootsuste reaktiivmootoris tolmuks põleks.
Me kurdame, et Eesti majandus seisab paigal, ei ole arengut. Kui keegi tarkpea ütleks, mida ta selle arengu all näeb, kuhu soovib jõuda, milline on pilt tulevikust – et tarbiksime ühe uuemaid tehnoloogiaid, elaksime veel rikkamat ja mugavamat elu? Muidugi ei ole vale tarbida paremaid tehnoloogiaid, kuid kahjuks unustame ära, et kogu selle progressi taga on üha suurenev tarbimine. Unustame küsida: kes kannatab? Loodus, keskkond ehk meie endi leviala? Me võiksime mõnikord peatuda, kasutada olemasolevaid tarkusi ning jätta pideval uuele tehnoloogiale üleminekul mõned versiooniuuendused vahele. Ka sedasi saaks säästa.
Liigtarbimisest hoiduvaid, loodusega kooskõlas elada soovivaid inimesi kujutatakse peavoolumeedias üha enam kui mingit kampa napakaid progressi pidurdavaid neandertallasi, kes käivad hangud pihus, kasvatavad ei tea miks mahetoitu, ravivad ennast ja oma lapsi teelehe ja vaimuväega ning soovivad harida end väljaspool tavapärast koolisüsteemi.
Kuulen Eesti Tervishoiu Muuseumis loengut, kus lugupeetud professor naeruvääristab mahetootjaid ning ülistab GMO’d. Minister soovib raskendada võimalusi alternatiivseteks haridusvõimalusteks pisikestes kogukondades. Meid ähvardavad kriminaalkaristused, kui teadlike täiskasvanud inimestena valime eluviisi väljaspool raame jne.
Kui kaugele oleme nihkunud vastutusest iseenda ja kogu ümbritseva keskkonna pärast? Tohutu looduskatastroof Brasiilias või sõjad ja konfliktid, märkamatu võitlus ressursside pärast, mida peetakse tahvelarvutite ekraanidel, aktsiate ja börsihindadega manipuleerimine ning selle kõige üle valvav sõjatööstus, mille aktsiad iga uue pommivöö lõhkedes ja sõjakuulutuse “valguses” kõrgustesse tõusevad.
Teleekraanid ja ajaleheveerud on täis vägivalda, terrorit, hirmu, valatud ja valamata verd, pisaraid ning higi. Aga sa ei tohi unustada üht – TARBIDA!
Just nüüd tarbimispidupäeva Musta Reede pohmellis ning jõulude kui kõige suurema tarbimisbuumi eel on meil – sinul, minul, meil kõigil – reaalne võimalus maailma aidata. Tarbida ja osta vähem globaalseid tooteid, tarbida vähem peavoolumeediat. Mitte selle pärast, kas meil on või ei ole raha seda teha, vaid, et kuna meil on teadlikkus ja me hoolimine keskkonnast, iseenda ja oma ligimeste mentaalsest ning füüsilisest tervisest.
Peatame tarkusega, mitte hirmudega, majanduskasvu oravaratta ning vaatame alustuseks otsa tõele, mis meid elusa inimesena tegelikult õnnelikuks teeb. Tarbides ja hingates veidikene rahu, armastust ning väärikat alandlikkust!

Indrek Tammoja

Friday 27 November 2015

Otepää tekk

Kuu aega on möödunud viimasest uuendusest ning vahepealne aeg on möödunud töiselt. Selle tõestuseks ka fotod äsja valminud Otepää teki koopiast. Originaali mõõdud Vabaõhumuuseumis olid 165*165, aga mina kohandasin seda ning kudusin 145*200 mõõtudega teki. Lõim linane ja sissekude 2-kordne villane.
Originaal - EVM 142:113 Otepää
Uus tekk sündimas
Mustrikord
Valmis tekk osutus suuruselt täiesti sobivaks voodikatteks, mõnus soe ja maavillane

Sunday 25 October 2015

Aivari kahed Kuusalu kindad

ERM A 816:32//ab Kuusalu, originaal
Esimesed koopialaadsed kindad
Teised kindad


Monday 27 July 2015

Jäätmevabadus

Sattusin mõni päev tagasi ühe huvitava artikli peale, kuidas üks ameeriklanna on juba 2 aastat elanud põhimõtteliselt ilma prügi tootmata. Sealt juhtusin edasi Zero Waste Home saidile, kust tooksin esile ka mõned kasulikud nõuanded jäätmevabaduse teel.

  • Kõike olulisem on inglise keeles täita 5 R nõuet. Ehk refuse what you don´t need; reduce what you do need; reuse what you consume; recycle what you can ´t refuse, reduce or reuse; rot (compost) the rest. Eesti keeli siis  keeldu sellest, mida sa ei vaja; vähenda, mida vajad; taaskasuta, mida tarbid; töötle ümber, millest sa ei saa keelduda, vähendada või taaskasutada; komposteeri ülejäänu.
  • Kõiksugused kehahooldusvahendid - deodorandid, hambapastad, šampoonid jne - on võimalik valmistada kodustest vahenditest või osta otse tootjalt ilma üleliigse pakendamiseta. Samuti on palju säästlikumad kodu puhastamise vahendid kõige käepärasemad nagu sooda ja äädikas. 
  • Kasuta taas täidetavaid kirjutusvahendeid. Andmete teisaldamiseks mälupulka CD asemel ning ära osta muusikat CDl, kui see on võimalik vituaalselt alla laadida. 
  • Minu jaoks tundub kõige keerulisem saada hakkama jäätmevaba majandamisega toidu valdkonnas. Selleks on mõistlik käia poes kord nädalas, et vältida impulssoste. Hoia poes käigu jaoks alati varuks korve ja kotte, ka väiksemaid kotte kaalukaupadele ning purke.
    Oma taaraga poes käimisest on varem kirjutatud ka Bioneeris. Tundub, et Californias on lihtsam saada poodidest kaupa kätte oma taaraga, kui Eestis. Aga eks siis jääb ju siingi alati võimalus ise kasvatada või osta talunikelt. 

Thursday 16 July 2015

Seened toidulaual ja kultuuriloos

Eelmisel aastal uurisin terviseakadeemia referaadi raames eestlaste loodusliku taimse toidu traditsioone. Juba mõnda aega plaanisin lugeda Aivar Jürgnesoni raamatut "Seened kultuuriloos" (2005, Kirjastus Argo), mille nüüd lõpuks ka kätte sain. Mõned lõigud olid päris huvitavad ning toon need siinkohal ka esile.

Traditsioonilises külaühiskonnas, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses olid Eestis seenekorjajateks peamiselt vanemad naised. See tuleneb tollasest talupere iseloomust, mis tegutses eelkõige majandusliku üksusena. Kuna noorem naispere pidi sageli karja talitamise kõrval ka põllutöid tegema, jäi köögimajandus ja korilus sageli vana perenaise kanda.
Huvitav on veel seente kategoriseerimine mõlema, nii loomse kui taimse toidu hulka, mis on periooditi olnud erinev. Taimetoitu söödi looduse ringkäigust lähtuvalt pigem kevadeti, kuid seeni nagu ka liha tarvitati eriti tihedalt sügisel ja talvel. Seened kuuluvad paiguti ka hilissuviste ja sügiseste tavanditoitude hulka. Jaakapäeval (25. heinakuud) söödi seenekastet, kasu- ehk mihklipäeval 29. sügiskuul erinevaid seenetoite ning sügiseseks talgutoiduks on sageli olnud seenesupp. Peipsi ääres valmistati esimesel jõulupühal seenepirukat. Tarvastus söödi liugupäeval tanguputru seentega.

Teine huvitav teema šamanismi ja kärbeseene-päkapiku seose kõrval oli veel ürgne kujutelm looduse taastootvast väest. Pärimuse järgi on korilased jätnud metsa esimesed korjatud marjad-seened. See võib olla element ürgusundist, kus loodus suudab end taastada, kui on säilinud mingidki jäänused, toimub igavene tasakaalule püüdlev ringkäik. Sellise arusaame juures pärinevad küttimis-korilusaegsest ühiskonnast, ajast, mil kultuuris valitsesid animistlikud väekujutelmad, totemism, esivanemate kultus, jahimaagia. Samasse usundi kihistusse kuulub ka küttide tava matta tabatud saakloomade luud metsa maha, et neist võiks kasvada uus loom. Taassünni tagamine sel kombel pidi jahimehele tagama jahiõnne ja üldise heaolu. Tuntuim näide on karuluude matmine. Analoogne on ka koltasaamide tava visata söödud kalade luud võimalusel tagasi järve, et neist taas kalad tekiksid. Sama on veel viimastel sajanditel teinud eesti rannaelanikud.

Kasetohu lainel

Sügisemestril seisab mul ees aine nimega "Kasetoht tarbematerjalina". Kes aga üritab sügisel metsast tohtu varuda, on lootusetult hiljaks jäänud. Kase- nagu ka teiste puude koort on kõige mõisltikum ja lihtsam koguda mähiajal ehk alates mahla kinni jäämisest kuni maksimaalselt juuli keskpaigani. Eile võtsin siis ette tohu sugadeks ehk punumiseks vajalikeks ribadeks lõikamise. Väike fotoülevaade sellest tööst ka allpool.
Tohusoad - suga pole ainult kangakudujatele tuttav mõiste!
Täpne mõõtmistöö
Omajagu tööd on veel teha...
Töölaud on ikka tekstiilikale kohaselt õmblustemaatiline 

Friday 10 July 2015

Mõtisklusi "alternatiivsest" ajaloost

Lõpetasin just Vladimir Megre Anastasia raamatute seeria 6. osa lugemise ning sellest inspireerituna mõtlesingi tõmmata paralleele eestlaste ajalooga.
Anastasia jaotab inimkonna miljoniaastase ajaloo kolmeks perioodiks: vedalikuks, kujundlikuks ja okultseks. Tema sõnul elas inimene esimesel, vedalikul perioodil, üheksasaja üheksakümne tuhande aasta vältel õnnelikus paradiisis. Jumal juhtis inimest ning inimene kandis endas Looja tundeid.
Tänapäeva peavoolu koolisüsteemis kasutusel olevatest ajalooõpikutest võib leida infot 9. sajandil toimunud võitlustest Vene vürstiriikide vahel ning mere tagant kutsutud kolme venna valitsemisajast. Üldlevinud ajalookäsitlus jätab aga igipõlistel soome-ugri ja slaavi aladel ähmaseks kristlikust vaatepunktist paganliku ajaperioodi, enne valitsusüksuste teket. Kusagil ei mainita vürstiriikide tekkimise tagamaid ning tegelikke põhjusi. Anastasia sõnul saatis maailmakorraldust juhtiv ülempreester - kellele on vandenõuteoreetikud andnud kümneid erinevaid nimetusi - kristlastest jutlustajad üle kogu Venemaa, et hakata kunstlikult kummardama kõige isekamaid ja kõrgimaid kohalikke inimesi. Aegamööda läksid selle näitemänguga kaasa ka ümberkaudsed elanikud, kontrollile allutatud väljavalitud said hiilguse ja au osaliseks ning nii kujunesid esimesed vürstid. Kui vedalikul Venemaal tekkis piisaval hulgal vürste, hakkasid nad omavahel võimujanus kaklema, tõmmates ka naabreid võitlusse. See võitlus lõppes maa ühendamisega üheks võimsaks vürstiriigiks, mis pidi inimesi ühendama. Ühine Vene riik on kestnud tänapäevani, kuid tegelikkuses koosneb see väga paljudest erineva kultuuriga rahvakildudest. Valitsejate ühinemispüüded ei ühenda inimesi - ühendajaks võib olla ainult ühine elulaad ja mõtteviis. Valitsejate vallutuste protsessis tekkisid sõjaväelased, mõisavalitsejad, kirjutajad, kaupmehed ja teised teenindusvaldkonna ametimehed, kes kaugenesid Jumaliku loomise tõdedest. Nemad said okultistliku kultuuri aluseks, mis on paljuski kandunud tänapäeva.
Teine huvitav ajaloo seik, millele Anastasia viitab, on paganlik ohverdamine. Uus okultistlik süsteem ei saanud vedaliku elulaadi taustal planeeritult juurduda ning seetõttu lasti lahti kuulujutt, et kusagil paganausuliste juures kasutatakse inimesi Jumalale ohvrite toomiseks. Jutlustati, et loomade kõrval tuuakse ohvriks ka ilusaid neide või väikseid lapsi. Sama on Eisen, Hupel ja teised baltisaksa päritolu kultuuri- ja usundiloolased üritanud oletada eestlaste varasemate rituaalide kohta. Ohvrirituaalide veristamisest on üritatud tõmmata loogilist lineaarset kultuurimuutuse protsessi: algul ohverdasid paganad loomi ja inimesi, seejärel väiksemaid loomi-linde, edasi söödi vaid ohvriloomade lihast keedetud leent ning vereohvrit pidi lõpuks esindama punane lõng. Kristlus üritas luua ja vastandada müüti ohverdamisest oma rituaalidele. Teisalt võib ju mõelda loogiliselt, et elades paradiislikus maailmas, kooskõlas Loojaga, polnud inimestel millestki puudus ning kõik soovid ja unistused manifesteerusid läbi puhta loomingu, ilma vere või ohverdamiseta. Nii baltsisaksa kui ka vene usundiloolased pole suutnud leida kirjalikke allikaid, mis kinnitaksid paganlikke ohverdamiskombeid. Ohverdamisest räägivad AINULT kristlikud kroonikud, kes ei mõistnud kohalikku keelt ega kultuuri. Ei Eesti ega Vene aladelt pole teada ühtegi kristluse-eelset kirjalikku ajalooallikat. Need on peidetud või põletatud, sest võisid sisaldada infot vedalikust ajastust ning iidsetest tarkustest. Sama tehakse praegu ka Jeemenis, sest seal asub vana tsivilisatsiooni ja tarkuste keskus koos paljude ürikutega inimkonna vanema ajaloo kohta.
Aga tagasi paganate ohverdamiskuvandi juurde. Anastasia maalitud pildi järgi elasid inimesed harmoonias looduse ja loomadega. Loomad olid inimese abilised ja täitsid nende käske ning kogu vajalik toit pärines pere enda aiast või selle lähiümbrusest. Veda ajastu inimesed ei söönud liha ning nende igapäevane toit koosnes erinevatest taimedest, kasvanud nende lähiümbruses, sisaldades vajalikke toitaineid. Kui uurida slaavi köögi vanu retsepte, ei leia sealt just eriti palju liharoogi, liha säämine on uuem, viha ja võimuiha kandva kultuuri nähtus, mida võib seostada kõrbealadel kesises kliimas elavate rändrahvaste hädavajadusega toidu hankimisel.

Hiljuti vaatasin filmi Exodus: Gods and Kings, mis kujutab Moosest ning juutide teekonda Egiptuse orjapõlvest tagasi kodumaale. Päris jube oli vaadata, kuidas süütud egiptlased vaarao kõrval kannatasid kõigi hukatuste ja hädade käes, mida nn jumal saatis karistuseks juutide vangistuses hoidmise eest. Vähemasti mulle ei taha see eriti loogiline näida, et kõikvõimas ja armuline Jumal saadab süütutele inimestele kaela 10 surmavat ja ängistavat hukatust. Anastasia seletab seda Egiptuse preestrite ülemvõimuga. Vanas Testamendis on kirjas, et enne juutide lahkumist Egiptusest vaidlesid preestrid, nende hulgas Mooses, omavahel. Mooses tahtis täielikku võimu juutide üle, kuid teised ei nõustunud sellega ning seejärel ründasid rohutirtsud ja teised hukatused egiptlaste põlde, peresid jne. Kõigi piinade lõpetamiseks lasi vaarao juutidel lahkuda. Tegelikult on see varane näide terrorismist, korraldatud preestrite poolt, kes olid endale allutanud ka vaarao, juhtides ise oma aja võimsaimat tsivilisatsiooni.
Viimaseks kerkis üles huvitav paralleel Vana-Rooma ja Eesti vahel. Neli tuhat aastat tagasi otsustasid võimsad Rooma senaatorid oma orjadele, kes oskasid ja soovisid oma maal kasvatada toiduaineid, jagada maad eluaegseks kasutamiseks koos pärandusõigusega. Samuti eraldati orja perele vahendid maja ehitamiseks ning maa muutus orja perekonna lahutamaks osaks. Selle plaani taga oli kümnise saamine orjade saagist, mis rändas senaatorite lauale - parimad armastusega kasvatatud viljad. Samas võiks ju mõelda, et võimsad senaatorid võisid orje oma huvides rõhuda ning kurnata, selle asemel, et neile maad kinkida? Nende teguviisi taga võib aga näha vedaliku teadmise jäänukit. Patriitsid ja senaatorid teadsid, et orja kasvatatud toiduaine, mis pole pärit omalt maalt, erineb omaduste poolest tunduvalt sellest, mis kasvab armastusega omal maal. Kristliku kultuuri levikuga Läänemere kallastele toodi muuhulgas kaasa sarnane vasalli-pärisorja seos. Eesti talupojal oli oma maatükk, mida ta haris ning kust maksis kümnist vasallile, edaspidi mõisale. Vasallid olid madalama tasandi kontrollüksused talupoegade üle, kes olid ühenduses Maa ning loomise tarkusega. Ajapikku koormised suurenesid ning talupojalt võeti võimalus ise mõelda ning loodusega ühenduses olla. Kirjakunsti ja lugemisoskuse levikuga sai talle juba ette sööta kindla sisuga trükiseid, et iseseisvat mõtlemist veelgi vähendada. Eriti intensiivseks muutus mõttevabaduse kadu seoses industrialiseerumisega. Aga ma usun ja näen, et järjest rohkem inimesi suudab selle süsteemi läbi ussitanud pähkli juba katki hammustada ning näha tõelist ja väärikat inimkonna ajalugu, avastada uninunud tarkused ning lugeda looduse külluslikku raamatut; ning mis veel olulisem, olla ise LOOJA.

Pärnamägi - muistne püha- ja matusepaik, vahendamas aastatuhandete tarkust tänasesse päeva
Kas me oskame ja julgeme seda lugeda?

Saturday 4 July 2015

Vaimust

Täna allikal käies ning allikast algavat oja oksarisust puhastades mõtlesin allikavaimule. Alati vett võttes tänan allikat oma värske ja tervendava vee eest. Täna oli aga kuidagi eriti rahulolev tunne ning tahtsin oma tänu näidata ka allika ümber olevale loodusele. Nii tuli mu mõtetesse allika vaim ning hakkasin juurdlema vaimu kui sellise tähenduse üle.
Maarahvas on tundnud näiteks metsavaimu, saunavaimu, loodusliku kohaga seonduvaid jõude on nimetatud ka vastavateks haldjateks või Lõuna-Eestis emadeks-isadeks. Usun, et kui rääkida metsa- või allikavaimust, kangastub silme ees inimesesarnase väljanägemisega samblakuuega habetunud vanamees või voogavate juustega noor neiu - võimalusi on vastavalt kujutlusvõime raamidele. Usun, et mõistsin täna teist tähenduskihti vaimu mõiste juures. Allika- või metsavaim on minu jaoks pigem see vaimsus või vaimustus, miks mitte isegi ülevus või pühalikkus, mis valdab inimest vaikses metsasalus või pühal silmalättel. Paiga vaim kui üldine õhustik saab muidu rassiva ja rahmeldava inimese üle võimust ning mähib ta hellalt oma lummavate helide, lõhnade ja nägemuste loori varju. Selliste taipamiste ja tundmuste pärast käingi igal võimalusel omale armsaks kujunenud allikal ning mujal looduses. Seejuures üritan ka allikavette langenud või visatud prahi sealt eemaldada ning lasta loodusel oma täies ilus rõõmustada.

Kindamaagia - kaitsemaagia!

Hanila kindad (ERM A 509:2800 põhjal) kaitsva kaheksakanna motiiviga
Halliste pessutulba kirjaga kindad (ERM 11 566 põhjal) - eriti tugeva kaitsega, seitsme tärniga pessutulpade ja kaheksakandadega nende kohal

Pessutulba- ehk põrgutulba kindad ohvrikivil kesk pärni
Rapla kindad (ERM 9682/b põhjal) - silmusnelinurga ja sõela kirjadega, et eksitada kurja, lisaks ka maagiline punane värv

Helme ristikindad (ERM 3534 põhjal) - rist on iidne kaitsemärk

Kindategu edeneb edasi - valmimisel on Rannu kindad ERM 611 põhjal
Kõik kindad on valminud minu Krautmani Massaaži- ja Terviseakadeemia lõpu töö raames. Töö teemaks oli "Käsitööesemete tervendavast mõjust maarahva uskumustes". Tegelikkuses oli kinnaste kõrval palju teisigi rõivaesemeid, millele on sajandite jooksul omistatud kaitsevõimet, kuid minu jaoks on kindad üks lihtsamaid variante, kuidas tuua sajanditetagused uskumused ka tänasesse päeva inimestele kaitseks ja abiks. Oma töös kirjutasin kinnaste kohta:
Kindad on ühed kõige enam tähtsustatud profülaktilise meditsiini esindajad rahvakunstis. Kinnaste kaitsevõime on kõige kauem loomulikul viisil edasi pärandunud Kihnu saarel. Kihnu kindakirjades öeldakse olevat sees küüned ja hambad, mis hoiavad ja kaitsevad inimest kõige enam. Küünte ja hammastega saab end ju ka füüsilises mõttes kaitsta ning seetõttu on samad motiivid kantud üle ka kindakirjadesse. Kihnus leidub ka madarapunaste kirjadega kindaid, mis pidavat aitama kidi vastu, mida tõenäoliselt tuli niiskes ja külmas Kihnus küllaltki tihti ette. Aitas ka lihtsalt madarase lõnga ümber sidumine, kuid veel targem on see otse kinda mustrisse kududa. Sarnane punasele põhinev kurjade jõudude tõrjemaagia kandus tõenäoliselt üle ka hilisematesse, 19. ja 20. sajandi vahetusel eriliste sündmuste jaoks kootud kinnaste randmekaunistustesse.

Igapäevases elus loodeti kinnastelt abi neid lihtsalt vöö vahel kandes. Mõni Kihnu naine pani veel 20. sajandi algul suvehommikulgi kodust välja minnes kindad kätte – igaks juhuks. Kinnastest leiti abi ka otseselt rahvameditsiinis. Kõhuvalu puhul pandi kaerad labakinda sise ja muljuti kindaga üheksa korda kõhtu. Loomade haiguste puhul võeti vasaku käe labakinnas vett täis ja loksutati haige koha peal kolm või üheksa korda tagant ettepoole. Kindad pidid inimest saatma ka teispoolsuses – läänemeresoomlastel, setudel 20. sajandi alguseni, kuulusid kindad surirõivaste hulka. Sümboolsed punased villased lõngad olid olulised ka mautsekombestikus, neid asetati surnuraamile, hauaristile, padjale kirstus, kooti kinnastesse ja sukkadesse. Tänapäeval on unustatud paljud kinnastega seotud kombed, ununenud on kirjade nimetusedki. Kindakirjamise oskus ise on aga säilinud.

Tuesday 2 June 2015

Taimede lummuses

Materjaliõpetuse aine raames olen sattunud taimevärvide ja värvitaimede lummusesse, eriline võlu peitub neis taimedes just praegusel täiskuu ajal. Eile õhtul katsetasin rabarberi-põdrakanepiga.
Põdrakanep oleks kirjade kohaselt pidanud andma kollakat tooni ning rabarber peitsaine, oblikhappe mõjul muutma seda veidi tumedamaks, hallikamaks. Tulemus oli kaunis kuldne beežikas.
Õhtul korjasin kõrvenõgeseid ning veel rabarberilehti, mille panin vihmaveega ööseks ligunema, et hommikul kella 5 ajal need taas tulele panna.
Tänane kaunis ja päikseline ennelõuna oli pühendatud lepa- ja lupiinilehtedele. Etnograafilistest esemetest on teada-tuntud kodumaine lepakollane, mida tahtsin ise järgi proovida. Lisaks soovin saada lupiinist laimirohelist. Peitsina kasutasin mõlemal juhul maarjajääd. Tulemused olid üllatavalt päikselised. Üllatusin lepakollase soojast intensiivsusest ning lupiin suutis mind samuti oma erkkollasusega üllatada. Nii et pole meil vaja kurkumit ega miskit muud idamaist, kõik kirkad toonid on oma koduaias olemas. Kindlasti jäi nüüd pisik külge, hoolimata sellest, et kooliks kohustuslik hulg lõngu sai värvitud. Tahaks veel proovida seda lupiini kollast hiljem indigoga üle tuunida, et saada ka päriselt kaunist rohelist.


Friday 29 May 2015

Maikuised näputöönopped

S-mustriga kõlavöö, originaal pärineb rauaaegsest Kekomäki haualeiust Karjalast, kootud puuvillaste lõngadega
Kõlavöö koos lahttaskuga
Võtmehoidjate paraaad


Thursday 12 February 2015

Maailma harimas

Omalaadne ning mõtlemapanev dokumentaalfilm tänapäeva haridussüsteemist. Süsteemist, mis toob õilsate eesmärkide tähe all hariduse iga lapseni, luues seeläbi süsteemile kuulekaid kodanikke, pärssides nende isemõtlemisvõimet ning unikaalset maailmatunnetust. Need haritud noored, olgu Indias, USA-s või Eestis, suunduvad kodust kaugele, unustades traditsioonilised väärtused ning lootes materiaalsete hüvede poole püüeldes helget tulevikku.
Mis paneb meid ülistama valitsuste ja suurfirmade rajatud haridussüsteemi ning järgima selle dogmasid? Kas on ka teistsuguseid viise omandada elutarkust ning isemõtlemisvõimet? Kelle jaoks me tegelikult haridust omandame?
Nende küsimuste üle võiks omaette mõtiskleda, sest tõde saame teada vaid õigeid küsimusi küsides. Seda gümnaasiumisüsteem meile tänapäeval ei õpeta. Filmi ennast saab vaadata siit: http://www.filmsforaction.org/watch/schooling_the_world_2010/.

Wednesday 4 February 2015

Esimese semestri hindamise saak - täispank

Esimene kaltsuvaip

Seto tikandi motiiv päärätilt

Lahttasku, seto puusaräti motiiviga

Mulgi tanumaaliga, ristikpistes käevõru