Helme roositud kindad

Sellel semestril on meil silmuskudumine, mille raames oli ülesandeks kududa kindad. Kammisin läbi muis.ee otsingusüsteemi ning uue ja omapärase nähtusena eesti kindakunstis jäid silma roositud kindad. Varem oli jäänud mulje, et neid on peamiselt kootud Pärnumaal, kuid avastasin ka palju roositud kindaid Mulgimaalt, eriti Helme kihelkonnast. Võrreldes teistega võlusid mind kohe mustale taustale erksate värvidega pääle õmmeldud kirjadega kindad. Originaalkindad on valmistatud Hummuli vallas Vanamõisa külas ning kogutud muuseumifondi 1911. aastal.

ERM 3475/ab Helme

Oma kindad üritasin kududa võimalikult originaalilähedaselt nii suuruse kui tehnika poolest. Muutsin pisut kirjavärve ning lisasin paari kohta mõne lillat värvi motiivi osa. Minu jaoks oli tehniliselt uus võte pöidlakiilu kudumine, mis tõepoolest muudab kindad paremini käes istuvaks. Täna jõudsin lõpuks ka kindaid pildistama, kuigi lumise tausta kohalejõudmist ei suutnud ära oodata.

Miks kujutab peavoolumeedia liigtarbimisest hoiduvaid ja loodusega kooskõlas elada soovijaid kui kampa napakaid?

Vahendan ühe artikli...

Muusik ja maailmarändur Indrek Tammoja mõtiskleb portaalis Alkeemia suurima tarbimispüha ehk jõulude eel teemal, kas tõesti on maailmale vajalik üha enam tarbida ning kutsub üles äratama oma keskkonnast hoolimise teadlikkust ning leidma üles neid väärtusi, mis inimese tegelikult õnnelikuks teevad. 

Ühelt poolt räägitakse riiklikul tasandil kui oluline on säästa ja kokkuhoidlik olla, teiselt poolt innustatakse inimesi ning ettevõtteid ühe suuremale tarbimisele, tootlikkusele, toodangu mahule jne. Lõpuks ei saagi enam aru, kas peame töötama, tootma ja kaevandama selleks, et igal poolaastal omale uus nutiseade hankida, et ettevõtte omanikul oleks veel üks villa ja luksusjaht Vahemere sadamas rohkem, või et riigil oleks priskem rahakott, millega sotsiaalset ebavõrdsust vähendada, ilma, et see raha enne abivajajani jõudmist poliit-idiootsuste reaktiivmootoris tolmuks põleks.

Me kurdame, et Eesti majandus seisab paigal, ei ole arengut. Kui keegi tarkpea ütleks, mida ta selle arengu all näeb, kuhu soovib jõuda, milline on pilt tulevikust – et tarbiksime ühe uuemaid tehnoloogiaid, elaksime veel rikkamat ja mugavamat elu? Muidugi ei ole vale tarbida paremaid tehnoloogiaid, kuid kahjuks unustame ära, et kogu selle progressi taga on üha suurenev tarbimine. Unustame küsida: kes kannatab? Loodus, keskkond ehk meie endi leviala? Me võiksime mõnikord peatuda, kasutada olemasolevaid tarkusi ning jätta pideval uuele tehnoloogiale üleminekul mõned versiooniuuendused vahele. Ka sedasi saaks säästa.

Liigtarbimisest hoiduvaid, loodusega kooskõlas elada soovivaid inimesi kujutatakse peavoolumeedias üha enam kui mingit kampa napakaid progressi pidurdavaid neandertallasi, kes käivad hangud pihus, kasvatavad ei tea miks mahetoitu, ravivad ennast ja oma lapsi teelehe ja vaimuväega ning soovivad harida end väljaspool tavapärast koolisüsteemi.

Kuulen Eesti Tervishoiu Muuseumis loengut, kus lugupeetud professor naeruvääristab mahetootjaid ning ülistab GMO’d. Minister soovib raskendada võimalusi alternatiivseteks haridusvõimalusteks pisikestes kogukondades. Meid ähvardavad kriminaalkaristused, kui teadlike täiskasvanud inimestena valime eluviisi väljaspool raame jne.

Kui kaugele oleme nihkunud vastutusest iseenda ja kogu ümbritseva keskkonna pärast? Tohutu looduskatastroof Brasiilias või sõjad ja konfliktid, märkamatu võitlus ressursside pärast, mida peetakse tahvelarvutite ekraanidel, aktsiate ja börsihindadega manipuleerimine ning selle kõige üle valvav sõjatööstus, mille aktsiad iga uue pommivöö lõhkedes ja sõjakuulutuse “valguses” kõrgustesse tõusevad.

Teleekraanid ja ajaleheveerud on täis vägivalda, terrorit, hirmu, valatud ja valamata verd, pisaraid ning higi. Aga sa ei tohi unustada üht – TARBIDA!

Just nüüd tarbimispidupäeva Musta Reede pohmellis ning jõulude kui kõige suurema tarbimisbuumi eel on meil – sinul, minul, meil kõigil – reaalne võimalus maailma aidata. Tarbida ja osta vähem globaalseid tooteid, tarbida vähem peavoolumeediat. Mitte selle pärast, kas meil on või ei ole raha seda teha, vaid, et kuna meil on teadlikkus ja me hoolimine keskkonnast, iseenda ja oma ligimeste mentaalsest ning füüsilisest tervisest.

Peatame tarkusega, mitte hirmudega, majanduskasvu oravaratta ning vaatame alustuseks otsa tõele, mis meid elusa inimesena tegelikult õnnelikuks teeb. Tarbides ja hingates veidikene rahu, armastust ning väärikat alandlikkust!

Indrek Tammoja