Täiesti unaruses

Pärast esialgse entusiasmi möödumist tunnen, et üha raskem on veenda ennast siia blogisse midagi uut postitama. Ma ei ütleks, et just kiire on, aga mingil moel ei suuda ma ennast piisavalt kokku võtta, et pidevalt miskit kirja panna. Käesolev semester on möödunud linnutiivul ning ligi kuu aja pärast suundun juba koju.
Minu laiskusest hoolimata on mu esimene aasta, Katrin natuke tublim olnud oma blogi täiendamisel. Ta ikka vahepeal viitsib pajatada oma tegemistest siin: http://kilukarbita.blogspot.no/.

Täna on esimene novembrivaheaja päev - vabadus! Plaanin küllaltki palju õppida ja ülesandeid ette ära teha ülejärgmiseks nädalaks, et siis ei peaks väga pead valutama enne jõule. Teiseks eesmärgiks olen seadnud teha nii palju trenni kui võimalik. Vähemalt võin enda üle selleski suhtes uhkust tunda, sest siiamaani olen suutnud väga heasse treeningrutiini sisse elada. Olen püsivalt juhtinud kaks korda nädalas fitness treeninguid, kaks korda nädalas käin hommikuti ujumas ning lisaks vahepeal jooksmas, jõusaalis, tantsimas.
Kõige murettekitavam aspekt siinse elu-olu juures on vist mu eesti keele seisukord. Tunnen selgelt keelelist mandumist, mida loodan kodus kuu aja jooksul ravida. Siin Katriniga rääkides kasutan tahes-tahtmata RCNi stiilis lühendeid, mis eesti keelde tõlgituma kõlaksid väga kohmakalt.
Õppimise suhtes olen kokkuvõttes vist väga heal järjel, kuigi see ajendab mind tulevikus veelgi rohkem pingutama (loodetavasti). Näitena võin tuua keemia seisukorra. Tagasiside käigus ütles mu õpetaja, et ta pole mu õppimise pärast üldse mures jne, kuid ma peaksin olema võimeline saavutama lõpueksamil 100% võimalikult lähedase tulemuse, mitte rahulduma 80+ protsentidega. Enese meelest pole ma üldse nii võimekas - niisiis, tuleb end käsile võtta!

Kord juba kirjutamist taasalustanud üritan seda ka suuremal või vähemal määral jätkata, pigem peegeldades oma igapäevaseid mõtteid ja tundeid. Tegemaks tasa vahepealset aega postitan ka mõned pildid. Kuigi tegelikult pole ma ka fotokaga väga aktiivselt inimesi terroriseerinud viimaste kuude jooksul.

Minu toakaaslased enne teemapidu ("Sõrmuste isand")

Johanna sünnipäev :)

Maitsvam osa Johanna sünnipäevast

Teise aasta show

Minu toakaaslased 21. septembril

Eestlased!

Soomeugrilased :)

Norra maja 201 rahvusvaheline uks

Küpsetamas head ja paremat eesti toitu

Esimese aasta show

Esimese aasta show

Moositegu projektinädala käigus

Sustainable Living PBL

Kuskil seal udus ma elangi

Hea (taime)toit porjektinädala jooksul ...mmm

Õpilasküla ülevaltpoolt

Vaade Flekkele

Õppehooned sügise taustal

Päikesetõus Norra moodi

Soomeugri hüpe :)

Lõke Lavvos

Kõik hea ja parem, mis mu kapis leidub

Tänase päeva kõige kummituslikumad laulud...

Pantokraatori Tule tagasi helmemänd hakkas juba hommikust saati peas ketrama. See lihtne ja kaasahaarav kitarrikäik on kuidagi sügiselt ajakohane.

Veel üks eestikeelne ja -meelne laululugu-jutustus, mis on tükk aega juba oma originaalsusega mul meeles mõlkunud. Sõnum on rõhutatud küllaltki agressiivse taustaga.

Vihmapiisad kukuvad...

Vihmapiisad kukuvad mu peale...
Nii see tõesti on siin Norra läänerannikul. On olnud juba ligi kogu eelneva nädala vältel ning kõigi eelduste kohaselt ka terve eelseisva nädala jooksul. Tahaksin tagasi Eestisse, et nautida sealset viimast vananaiste suve.
Tegelikult on küllaltki imelik tunne olla nüüd lõpuks teise aasta õpilane, seada oma samme vaikselt UWC-st lahkumise suunas. Enamik teisi aastaid vaevab hetkel pead SAT-testide ja ülikooliavaldustega. Mul õnneks seda muret pole, tunnen hoopis, et vaba aega on üllataval kombel pisut liiga palju.
Praegu on mu mõttekäigus see faas, kus ma tunnen, et peaksin ja tahan miskit kirjutada, kuid ei tea päris täpselt, mida. Olen enam-vähem valmis oma Extended Essay´ga ning peatselt tuleb alustada TOK essee ja mitmete teiste kirjatükkidega. Ka siia blogisse ei leia miskit eriti mõistlikku teksti üles täheldada. Lisan siis lihtsalt muusikalise vahepala, mis haakub liigagi hästi siinse ilmastikuga.

Tagasi Norras

Pean endaga nüüd blogi suhtes veidike kurjustama. Plaanisin suvel küll päris mitmel korral blogisse uusi sissekandeid teha, kuid pisukese laiskuse ning kodust puuduva Interneti tõttu jäid need plaanid katki. Täna, olles innustunud oma RCNi esimese aasta, Katrini, vastest blogist, võtsin taas asja käsile.
Võttes kokku suve jooksul tehtu, peaksin mainima juulis aset leidnud Itaalia reisi, mis kujunes kokkuvõttes päris toredaks. Lisaks sai käidud Viljandi folgil ning veel mujalgi Eestimaal ringi reisitud, seehulgas õnnestus eelmisel nädalal rattamatka käigus Kaarliga ka Eesti kõrgeim punkt merepinnast vallutada. Ja nii see suvi mööda saigi.
Reedel, 17. augustil võtsin taas jalge alla tee Norramaale, seekord Oslosse. Kõik teise aasta õpilased kogunesid sinna, et kaeda veidi ringi linnas ning osaleda konverentsil. Seejärel, ööl vastu pühapäeva võtsime taas suuna Flekkesse kolledži poole. Jõudsime kohale hommikuks ning siis algas suur asjade lahti pakkimine ja enese sisse seadmine, mis kestab veel praeguseni. Kuna midagi väga mõistlikku peale saabuvate esimeste aastate ootamist nagunii teha pole, alustasin täna hommikupoolikal ka jooksmisega ning pärast lõunat läksin lähedalasuvale saarele marju korjama. Kogunes päris kena saak pohli ja viimaseid mustikaid. Loodan, et saan homme või pisut hiljem miskit neist valmistada.
Praeguseks hetkeks on mu tuba täielikult koos. Sellel aastal on minuga samas toas Ryan Liibanonist, Isabel Ecuadorist, Frida Taanist ja Stephanie USA´st. Loodan, et toa üldine atmosföör kujuneb peaaegu sama kõrgeks, kui ise seda eelmisel aastal. Praegusel hetkel jääb veel ligi kaks tundi Katrini tulekuni, nii et aega ootamise tarbeks puudu ei jää, ei saa veel rahulikult und nautida.
Päris imelik tunne on olla teise aasta õpilane, samas ka hea ja asjalik. Ärevus on ikkagi peaaegu sama suur kui aastatagusel ajal. Kindlasti põhjustab järgnevatel nädalatel palju peavalu uute nägude ja nimede meelde jätmine. Aga saan end lohutada faktiga, et esimese aasta õpilased peavad veelgi rohkem nimesid meelde jätma.

Viimane täispikk päev Norras sellel kevadel!

Nii see on... Pole juba ilmatuma pikka aega saanud mahti kirjutada. Vahepeal on toimunud palju pöördelisi ja märkimisväärseid sündmusi. Mõni nädal tagasi oli lõpetamine, pärast mida teise aasta õpilased kolledžist lahkusid. Sellele kurvale sündmusele eelnes pingeline eksamiperiood. Eksamite sooritamine tähendab aga minu jaoks seda, et nüüdseks olen ühega kuuest IB valikainest lõpetanud! Tulemuste selgumiseni on veel siiski ligi kuu aega jäänud, nii et ei saa enne õhtut hõisata.
Pärast 19. maid jäi me tuba enneolematult tühjaks - Kim Eng ja Ulrika lahkusid. Homme voolab kolledž peaaegu täiesti inimtühjaks. Enamik õpilasi lahkub koolist homme õhtul; Eestisse jõuan läbi Riia laupäeval kella kahe paiku. Viimased päevad on olnud täis pakkimist ning üldse mitte sisutihedat ega eesmärgistatud äraolemist. Homne päev tõotab mööduda senisest veelgi üksluisemalt ja tühjemalt. Taas tunnen, et ühelt poolt tahaksin koju minna, aga teisalt ei taha kolledžist lahkuda.
Ma ei suuda siiamaani uskuda, et tervelt üks kooliaasta on möödunud siin, sombusel Norramaal. See oli justkui mõni päev tagasi, kui kooli jõudsime ja pidime siinse olukorraga kohanema. Nüüd oleme põhimõtteliselt juba teise aasta õpilased, kes peavad olema eeskujuks uutele tulijatele ning jagama oma kogemusi. Igal juhul pean ütlema, et aasta siin on olnud äraütlemata tegus, täis õppimist, kohanemist, vaba aja tegevusi, sotsialiseerumist, unustamatuid inimesi ja kultuure üle kogu maailma. Veel üks aasta siin väärib avastamist ning mälestuste jäädvustamist. Uksed on valla, tuleb vaid paotada seda ahvatlevaimat ning julgelt sisse astuda - ees ootab suure tõenäosusega ilmeline ja ennekujuteldamatu maailm, minu suur väike maailm...

Motivatsioonikriis (kergelt)

Paanikamoment on peagi kätte jõudmas vist, kuigi ma loodan siiralt, et reaalsuses see tõeks ei saa. Esimeste eksamiteni on jäänud täpselt 2 nädalat! 10. mail toimuvad kirjanduse IB eksam ja kooli matemaatika eksam. Põhimõtteliselt peaksin ma praegu õppima matemaatikat, kirjandust, keskkonda või keemiat, kuid nagu näha, üritan pidevalt alternatiive leida, nagu kudumine või kunsti raamatusse kirjutamine. Muide, kirjutan juba teist kunsti raamatut.
Homme pärastlõunal läheme kooli lähedal asuvat kõrgeimat mäge vallutama. Hiljem on viimane õhtusöök koos meie "nõustatavate" grupiga. Sellele järgnevalt läheme suhteliselt kohe kajakkidega lähedal metsas asuvasse lavosse. kus veedame öö. Sellega tähistame ühtlasi ka mai algust soome-ugrilastega, pisut vara küll, kuid see jääb tõenäoliselt viimaseks täsiseks koosistumiseks teiseaasta õpilastega. Peagi on ka nemad totaalselt õppimisse ja eksamite vir-varri haaratud ning juba 19. mail nad ju lahkuvad.
Üritan leida motivatsiooni õppimiseks, vähemalt laupäeval pärast lavost tagasi tulemist. Seniks aga teen miskit aktiivset... täna fitness treenigusse, homme hommikul jooksma ja õhtul matkama nii jalgsi kui ka kajakiga. Oleks vaid kogu aeg võimalik, miskit nii toredat teha. :)

Pikk vaheaeg, igas mõttes

Olen möödunud kuu aja sees küll vist kümneid kordi mõelnud, et peaksin blogisse miskit uut kirjutama, aga lihtsalt mingilgi moel ei jõudnud reaalselt selleni välja. Nüüd siis - Norra "kevade" värskes tuules - üritan miskit kirja panna.
Liikudes sündmustega kronoloogiliselt vastupidises järjekorras, peaksin alustama täna lõppeva lihavõtte vaheajaga. Vaheaeg algas neljapäeval, mis põhimõtteliselt tähendab, et koolist saime vabaks vaid kolm päeva, kuid asi seegi. Kolm esimest päeva vaheajast olid üllatavalt ilusa ilmaga. Kaks, õigemini kolm tähtsaimat asja, mille ma oma arvele kanda saan, on järgmised. Esiteks, lõpetasin oma esimese kunsti raamatu kirjutamise, 92 lehekülge suhteliselt konstruktiivst teksti ja pildimaterjali seitsme ja poole kuu jooksul pole paha saavutus. Teiseks lõpetasin viimaks oma kleidi, mida alustasin põhimõtteliselt juba oktoobri alguses projektinädala käigus. Nin kolmas oluline tegu oli hommikuse jooksuga alustamine. Alustasin laupäeval, seega kolmel päeval umbes 35 kuni 40-minutiline jooks ning lisaks mõned venitusharjutused tegid olemise küll suhteliselt heaks. Homme hommikul jätkan ujumisega ning üritan ka jooksmist tulevikus jätkata.
Esimesel aprillil toimus järjekordne majadevaheline võistlus, otsetõlkes väravapall. Ma ei tea, kas goalball´i-nimeline mäng eksisteerib ka võistlusmääruste järgi. Põhimõtteliselt on kõigil mängijatel silmad kinni seotud ning oma värvat ehk seina tuleb kaitsta vaid kuulmise järgi palli suunda aimates.Jõudsime tüdrukute tiimiga poolfinaali ja uus kogemus oli päris huvitav.
Laupäeval, 31. märtsil toimus Ameerika päev, õhtul ka show. Päev iseenesest midagi väga rabavat endaga kaasa ei toonud ning õhtul esinesin kahe tantsuga. Lisaks korraldasime õhtusöögi ajal sööklas line-tantsu koostantsimise.
Eelneval nädalal toimus ka Leirskule treening. Leirskule toimub kõigi Norra põhikooli õpilaste jaoks vähemalt ühe nädala jooksul, kevadel või sügisel ning hülmab erinevaid vabaõhu või tubaseid loomingulisi tegevusi. Mina sain oma ülesandeks kajaki juhendaja rolli. Kokku 16 korral, 8 nädalat sellel õppeaastat ja 8 nädalat sügisel peame on 4-5-liikmeliste õpilasgruppidega juhendama põhikooliõpilaste mänge ja muid tegevusi kajakkides siinsamas fjordis.
Lisaks senisele väljaõppele on mul järgmisel nädalavahetusel plaanis võtta osa kajaki juhendaja nn edasijõudnute kursusest, mille läbinud saavad minna ka pikematele matkadele. Veel tulevikuplaanidest rääkides, eelseisev nädal on religiooni nädal, millest üritan ka peagi lähemalt kirjutada.
Kuulasin vaheajal mitmeid vanemat sorti raadiosaateid ning (taas)avastasin mõned eesti lood, üks nendest:
http://www.youtube.com/watch?v=IyCYoKoptm8