Lõpusirgel

Vabandan, et pole selle semestri jooksul üldse selle blogi jaoks aega varunud, lihtsalt pole sellist vajadust tundnud. Nüüd, eksamiperioodi ajal olen tegelikult vajalikust palju rohkem interneti avarustes ringi kolamisele pühendanud. Mõtlesin, et oleks ehk aeg ka midagi uut siia kirja panna.
Kooliga seotud tegemisi kommenteerides saan uhkelt öelda, et kuuest IB ainest 5 on omadega mäel. Keemia eksamit on veel viimased, mis on vaja teha - seda eesoleval neljapäeval ja reedel. Järgmised kolm päeva mööduvad niisiis loodetavasti õppimise tähe all.
Aga mis mind tegelikult seda postitust tegema ajendas oli järgnev laul. Võin selle käesoleva nädala lemmik lauluks kuulutada. Mõnusalt hüpnotiseeriv ja meloodiline, mõtlik laul...

Ei jaksa rohkem

Paar aastat tagasi alustasin selle blogiga küll suure hurraaga, kuid nagu viimane aasta on näidanud, ei toimi uuenduste süsteem väga hästi. Ma ei teagi, mida nüüd selle blogiga päriselt peale hakata. Ees seisab veel viimane pingutus RCNis. Lahkun täna ühtul kodust, et maikuus juba jäädavalt naasta. Ühelt poolt tundub, et need neli ja pool kuud Norras jooksevad kiiresti mööda, kuid samas vasardab kusagil peas mõte eksamitest ning viimasest ponnistusest lõpetada kõik vajalikud tegemised kunstinäituseks ja IAde jaoks. Eesseisev aeg on eriline kas selle tõttu, et sain uuesti Rõngu noortevolikogu juhatusse, seekord aga esimehe ametikohale. Pean mingil moel ka noortevolikogu tegemisi koordineerima. Hetkel tunnen küll, et motivatsiooni jagub - loodetavasti selline tunne jätkub pikemaks ajaks.
Üritan mingite tähtsamate juhtumiste puhun end küll kokku võtta ja midagi kirja panna, kuid ei saa midagi konkreetset lubada. Esmase prioriteedina peaksin siiski õppimisele keskenduma ning NV projektidega alustama.
Eilsest meeleolukast päevast jääb kõlama järgmine küllaltki nostalgiline laul...romantikutele. :)

15 magamata ööd

Tegelikult asi hull pole, üritan lihtsalt oma novembrivaheaega millegagi sisustada ning kõige pakilisemate ülesannete koorma alt välja vingerdada. Siin on mu nädala plaan ning ülesanded, millele peaks saama nädala lõpuks kriipsu peale tõmmata.

Niisiis, portfoolio esimene mustand, teadmiste teooria esitlus teemal "Kui palju kujundavad tajud meie uskumusi?", keemia kordamine, ekstraakadeemiliste tegemiste kokkuvõtte kirjutamine ja kunstiraamatu kirjutamine on veel tegemata. Järgmised kaks ööpäeva tulevad loodetavasti väga produktiivsed. Loodan enamiku asjadega selle aja jooksul lõpetada. Samas üritan ka oma tegelmistest pidevalt täidusi siia üles täheldada.

Tänane päev algas minu jaoks kell 10.45 ligi 7-kilomeetrise "hommikuse" jooksuga. Nüüd üritan lõpuks ka õppima hakata...
Kell 15:20 - saan maha kriipsutada "TOK - prepare presentation". Vahepeal jõudsin ka soki kudumist alustada ning oma pesu ära pesta.
Kell 19:10 - ligi tunniajase piinlemise järel matemaatika radadel otsustan hakata pihta kõige muuga eelisjärjekorras ning lasta matemaatikal natuke settida, et mingil hilisemal hetkel uuesti alustada.
...siiamaani pole midagi välja tulnud mu pikaaegsest ärkvelolekust ega ka matemaatika portfoolio kirjutamisest. Täna kulutasin põhimõtteliselt kogu päeva kunstile. Eks homme jälle uue hooga edasi. 

Täiesti unaruses

Pärast esialgse entusiasmi möödumist tunnen, et üha raskem on veenda ennast siia blogisse midagi uut postitama. Ma ei ütleks, et just kiire on, aga mingil moel ei suuda ma ennast piisavalt kokku võtta, et pidevalt miskit kirja panna. Käesolev semester on möödunud linnutiivul ning ligi kuu aja pärast suundun juba koju.
Minu laiskusest hoolimata on mu esimene aasta, Katrin natuke tublim olnud oma blogi täiendamisel. Ta ikka vahepeal viitsib pajatada oma tegemistest siin: http://kilukarbita.blogspot.no/.

Täna on esimene novembrivaheaja päev - vabadus! Plaanin küllaltki palju õppida ja ülesandeid ette ära teha ülejärgmiseks nädalaks, et siis ei peaks väga pead valutama enne jõule. Teiseks eesmärgiks olen seadnud teha nii palju trenni kui võimalik. Vähemalt võin enda üle selleski suhtes uhkust tunda, sest siiamaani olen suutnud väga heasse treeningrutiini sisse elada. Olen püsivalt juhtinud kaks korda nädalas fitness treeninguid, kaks korda nädalas käin hommikuti ujumas ning lisaks vahepeal jooksmas, jõusaalis, tantsimas.
Kõige murettekitavam aspekt siinse elu-olu juures on vist mu eesti keele seisukord. Tunnen selgelt keelelist mandumist, mida loodan kodus kuu aja jooksul ravida. Siin Katriniga rääkides kasutan tahes-tahtmata RCNi stiilis lühendeid, mis eesti keelde tõlgituma kõlaksid väga kohmakalt.
Õppimise suhtes olen kokkuvõttes vist väga heal järjel, kuigi see ajendab mind tulevikus veelgi rohkem pingutama (loodetavasti). Näitena võin tuua keemia seisukorra. Tagasiside käigus ütles mu õpetaja, et ta pole mu õppimise pärast üldse mures jne, kuid ma peaksin olema võimeline saavutama lõpueksamil 100% võimalikult lähedase tulemuse, mitte rahulduma 80+ protsentidega. Enese meelest pole ma üldse nii võimekas - niisiis, tuleb end käsile võtta!

Kord juba kirjutamist taasalustanud üritan seda ka suuremal või vähemal määral jätkata, pigem peegeldades oma igapäevaseid mõtteid ja tundeid. Tegemaks tasa vahepealset aega postitan ka mõned pildid. Kuigi tegelikult pole ma ka fotokaga väga aktiivselt inimesi terroriseerinud viimaste kuude jooksul.

Minu toakaaslased enne teemapidu ("Sõrmuste isand")

Johanna sünnipäev :)

Maitsvam osa Johanna sünnipäevast

Teise aasta show

Minu toakaaslased 21. septembril

Eestlased!

Soomeugrilased :)

Norra maja 201 rahvusvaheline uks

Küpsetamas head ja paremat eesti toitu

Esimese aasta show

Esimese aasta show

Moositegu projektinädala käigus

Sustainable Living PBL

Kuskil seal udus ma elangi

Hea (taime)toit porjektinädala jooksul ...mmm

Õpilasküla ülevaltpoolt

Vaade Flekkele

Õppehooned sügise taustal

Päikesetõus Norra moodi

Soomeugri hüpe :)

Lõke Lavvos

Kõik hea ja parem, mis mu kapis leidub

Tänase päeva kõige kummituslikumad laulud...

Pantokraatori Tule tagasi helmemänd hakkas juba hommikust saati peas ketrama. See lihtne ja kaasahaarav kitarrikäik on kuidagi sügiselt ajakohane.

Veel üks eestikeelne ja -meelne laululugu-jutustus, mis on tükk aega juba oma originaalsusega mul meeles mõlkunud. Sõnum on rõhutatud küllaltki agressiivse taustaga.

Vihmapiisad kukuvad...

Vihmapiisad kukuvad mu peale...
Nii see tõesti on siin Norra läänerannikul. On olnud juba ligi kogu eelneva nädala vältel ning kõigi eelduste kohaselt ka terve eelseisva nädala jooksul. Tahaksin tagasi Eestisse, et nautida sealset viimast vananaiste suve.
Tegelikult on küllaltki imelik tunne olla nüüd lõpuks teise aasta õpilane, seada oma samme vaikselt UWC-st lahkumise suunas. Enamik teisi aastaid vaevab hetkel pead SAT-testide ja ülikooliavaldustega. Mul õnneks seda muret pole, tunnen hoopis, et vaba aega on üllataval kombel pisut liiga palju.
Praegu on mu mõttekäigus see faas, kus ma tunnen, et peaksin ja tahan miskit kirjutada, kuid ei tea päris täpselt, mida. Olen enam-vähem valmis oma Extended Essay´ga ning peatselt tuleb alustada TOK essee ja mitmete teiste kirjatükkidega. Ka siia blogisse ei leia miskit eriti mõistlikku teksti üles täheldada. Lisan siis lihtsalt muusikalise vahepala, mis haakub liigagi hästi siinse ilmastikuga.

Tagasi Norras

Pean endaga nüüd blogi suhtes veidike kurjustama. Plaanisin suvel küll päris mitmel korral blogisse uusi sissekandeid teha, kuid pisukese laiskuse ning kodust puuduva Interneti tõttu jäid need plaanid katki. Täna, olles innustunud oma RCNi esimese aasta, Katrini, vastest blogist, võtsin taas asja käsile.
Võttes kokku suve jooksul tehtu, peaksin mainima juulis aset leidnud Itaalia reisi, mis kujunes kokkuvõttes päris toredaks. Lisaks sai käidud Viljandi folgil ning veel mujalgi Eestimaal ringi reisitud, seehulgas õnnestus eelmisel nädalal rattamatka käigus Kaarliga ka Eesti kõrgeim punkt merepinnast vallutada. Ja nii see suvi mööda saigi.
Reedel, 17. augustil võtsin taas jalge alla tee Norramaale, seekord Oslosse. Kõik teise aasta õpilased kogunesid sinna, et kaeda veidi ringi linnas ning osaleda konverentsil. Seejärel, ööl vastu pühapäeva võtsime taas suuna Flekkesse kolledži poole. Jõudsime kohale hommikuks ning siis algas suur asjade lahti pakkimine ja enese sisse seadmine, mis kestab veel praeguseni. Kuna midagi väga mõistlikku peale saabuvate esimeste aastate ootamist nagunii teha pole, alustasin täna hommikupoolikal ka jooksmisega ning pärast lõunat läksin lähedalasuvale saarele marju korjama. Kogunes päris kena saak pohli ja viimaseid mustikaid. Loodan, et saan homme või pisut hiljem miskit neist valmistada.
Praeguseks hetkeks on mu tuba täielikult koos. Sellel aastal on minuga samas toas Ryan Liibanonist, Isabel Ecuadorist, Frida Taanist ja Stephanie USA´st. Loodan, et toa üldine atmosföör kujuneb peaaegu sama kõrgeks, kui ise seda eelmisel aastal. Praegusel hetkel jääb veel ligi kaks tundi Katrini tulekuni, nii et aega ootamise tarbeks puudu ei jää, ei saa veel rahulikult und nautida.
Päris imelik tunne on olla teise aasta õpilane, samas ka hea ja asjalik. Ärevus on ikkagi peaaegu sama suur kui aastatagusel ajal. Kindlasti põhjustab järgnevatel nädalatel palju peavalu uute nägude ja nimede meelde jätmine. Aga saan end lohutada faktiga, et esimese aasta õpilased peavad veelgi rohkem nimesid meelde jätma.