Maailmaparandajad

Käimas on esimene koolinädal peale vaheaega. Aeg kulgeb tavakohaselt suhteliselt kiiresti, kuigi märkimisväärselt palju õppimist pole. Siiski on taas päevakorral teised klassivälised projektid. Ma ei tea, kas see on tingitud UWC mõjust, ilmastikust või millestki muust, kuid tunnen, et tarvidus mõelda ja avaldada arvamust mitmete globaalselt oluliste teemadega seoses on viimasel ajal muutunud eriti oluliseks. Informatsioonitulv on pidev ning suuremahuline, mistõttu on kohati keeruline selles massis orienteeruda. Toon siinkohal välja mõned kasulikud ja vajalikud viited sellel nädalal minu jaoks päevakorral olnud teemade kohta.

Jaanuaris leiab aset Model United Nations, mis - nii palju kui ma siiani olen aru saanud - tähendab väga formaalset debatti globaalsete valupunktide üle, kusjuures kõik esimese aasta õpilased on määratud esindama oma komiteed mingi riigi delegaadina. Mina olen osa meie ÜRO sotsiaal- ja humanitaarkomisjonist ning pean sams olema ka Rootsi delegaat. Siiamaani olen oma positsiooniga rahul, kuid pean tegema veel palju uurimistööd käisteldavate küsimuste mõistmiseks. Kahe ja poole päeva jooksul käsitleme oma grupiga kahte olulist probleemi: ladinaameeriklaste immigratsioon läbi Mehhiko USAsse ning Prantsusmaa/Euroopa tauniv hoiak moslemi naiste riietuse ehk hižabi (burqa-ban) osas. 

ÜRO humanitaarinfo: http://www.un.org/en/humanitarian/.

Kolmapäeva õhtu jätkus kohtumisega Global Concerni korraldamise osas. See toimub küll alles märtsis, kuid alustme mõttetööga juba praegu. Teem pole piiritletud ning see on vist hetkel kõige suuremaks komistuskiviks. Samuti on õhus idee korraldada samaaegne GC kahes koolis ning saadud tulemusi ja ideid hiljem võrrelda.
Mul tekkis selles osas idee, mis kuulub kultuuri valdkonda: vähemusrahvused ja muud väikesearvulised etinilised grupid, nende identiteet, keel ja kultuur tänapäeva kiirelt muutuvas ühiskonnas. Eestlastele kõige lähemad sidemed paiknevad kindlasti Vene poole peal meie sugulasrahvaste juures.
Sissejuhatus soome-ugrilaste teemasse: http://estonia.eu/about-estonia/society/finno-ugric-peoples.html.
Kultuuriline mitmekesisus: http://unesdoc.unesco.org/images/0018/001847/184755e.pdf.
Järgmine oluline ja huvitav teema on minu jaoks vabatahtlikkus. RCNi mitmed õpetajad on olnud vabatahlikud kõige erinevamates paikades üle maailma. Meie koolil on ka oma vabatahtlike lähetussüsteem, mille kaudu saab leida kasulikke pakkumisi erinavatelt elualadelt. Tasub silma peal hoida: http://volunteers.uwcrcn.no/.

Siit nurgast ja sealt nurgast - kokkuvõttes kunsti lipu all

Peatselt lõppev nädal oli kolledžis aja maha võtmiseks. Osa rahvast läks koju või lihtsalt mööda Euroopat või Norrat reisima, kuid suurem osa või siiski Flekke´sse.

Tegelikult algas vaheaeg hirmuäratava avapauguga - Halloweeni pidu laupäeva õhtul. Otsustasime Bernarda ja KimEng´iga end veidike, tegelikult päris palju, meikida ja tantsima minna. Aeg möödus aga kiiresti ning jätkasime oma õudusliku välimusega ringkäiku siinsete majade vahel peo lõppedes.

Nädal algas kolmepäevase reisiga kohalikku tallu - Heggnes´i. Lisaks matkamisele läbi metsa, üle mägede ja orgude (siin sõna otseses mõttes) pidime kohale jõudes jääkülma toa üles soojendama ning ennast sisse seadma. Enamik ajast seal olles kulus magamisele ja filmide vaatamisele, muidugi ei saa unustada koos laulmist ja küpsetamist. Teisipäeva pärastlõunal võtsin ette jalutuskäigu kohalikus metsas ning tegin ka mõned pildid.

Kolmapäeval naastes jätkasime tüüpilise vaheaja rutiiniga - filmimaraton ja muud otseselt ebavajalikud tegevused. Üllatuslikult lugasin aga e-maili, mis kutsus üles idaeurooplaste kogunemisele. Nimelt on siin tavaks pidada ühe kontinendi või selle mingi kindlapiirilisema osa rahvuste kogunemisi. Küpsetasime siis reede õhtuks taas traditsioonilisi Ida-Euroopa toite; otsistasin teha kamajahust muffineid nagu Euroopa päevalgi. Suhteliselt oodatult sai sööki palju, kuid kõik kutsutud eurooplased ei ilmunud kohale, mistõttu annetasime ligi poole toidust muule rahvale.

Lisaks eelnevale üritasin võimalikult palju aega veeta jõusaalis ja ujulas. Täna käisin üle pika aja ka päriselt jooksmas soojenduseks. Püüan kuni poolaasta lõpuni ka selle harjumusega jätkata. Loodetavasti on see lihtsam kui ennist jooksuga, sest üritame käia jõusaalis toakaaslastega koos ülepäeviti.
Ning pöördudes tagasi pealkirja juurde - miks küll "kunsti lipu all"? Lisan peagi ka pilte oma kunsti- ja käsitööalastest tegemistest. Tahaksin nendega veel ulatuslikult jätkata, kuid nüüd tuleb taas õppima hakata. Teisipäeval ootab ees esimene tõeline test - matemaatika võrrandite test. Sellega seoses möödub homne pärastlõuna vist pilguga matemaatika õpikus.

"Life is good!" nagu Ulrika ütleks

Paus kirjutamises on tahtlikult või tahtmatult taas kord pikale veninud. See-eest vahepealne aeg on olnud tegus.
Eelmisel laupäeval oli, nagu juba varem mainitud, Euroopa päev. Esialgu tundus, et kõik laabub ajalises ja ka muus mõttes ladusalt. Neljapäeva õhtul oli show esimene proov, mis venis tund aega pikemaks elektrikatkestuse tõttu. Reedene peaproov sujus enam-vähem ladusalt. Siiski otsustasime laupäeva hommikul end suhteliselt vara voodist välja ajada, et paar etteastet veelkord läbi proovida. Kokkuvõttes lõin kaasa neljas etteastes: avalöök kabaree ja kankaani näol, "Röövlitütar Ronja" tunnusmeloodia kooriversioon, Eurovisiooni paremiku läbilõige ning "traditsiooniline" eesti tants. Hommikuses proovis kõlas Eesti 2001. aasta eurolaul Padari ja Bentoni võltsesituses päris kenasti - tegelikeks esitajateks mina koos oma toakaaslase Bernardaga. Hiljem proovisime Priiduga läbi kehamaalingu eesti tantsu jaoks. Loomulikult lootsin, et saan kohe pärast sööki hakata klassiruumi meie Eesti esitluseks ette valmistama. Enne seda aga tuli ligi 5 meetri kõrguselt auditooriumist alla kangutada Eesti lipp, mis polnud aga kergemate killast ülesanne. Siiski mul õnnestus see ning sain mingil määral alustada klassi ettevalmistamisega esitluseks. Plaanisin küpsetada kamajahust ja Eesti nisupüülist pannkooke, kuid saadaval olevate ahjude ning pannide puudujäägi tõttu kujunesid sellest tainast viimasel hetkel muffinid, mis maitsesid tõesti eestimaiselt üle pika aja.
Kui basaar lõpuks alanud oli, ei tulnud sagimisest puudu. Enne õhtusööki pidin aga veel sööklasse jõudma, kuna reedel valmistasin sõira, küll mitte õigete köömnete, vaid mingi veidra pulbriga. Niisiis lõikasin sõira lahti ja tulemus polnud paha, ma ütleks, kuigi maitse oli väga teistsugune, kui algselt ette kujutasin. Maitsnud kiirelt ka teisi Euroopa õhtusöögi komponente, pidin olema juba valmis moeetenduseks. Sisuliselt tähendas see küll rahvariietes mööda sööklat ringi kõndimist. Nukaaka Gröönimaalt kandis aga mu teist komplekti, mis pidi esindama tänapäeva Eestit ehk sisaldas minu igapäevaseid riideid. Edasi ruttasin tagasi oma tuppa, et vahetada riided show´ks ja teha kiire meik. Show´d ei hakka siinkohal pikemalt kirjeldama, sest isiklikult ei näinud enamikku sellest nn otseesituses. Siiski mainin, et Ronja laul kujunes röövellikuks katastroofiks, kuid eesti vaimu esindasime minu arvates küll väga edukalt oma tantsuga. Õhtu jätkus peoga, kuid pärast mõningast tantsimist läksin tagasi kunstiruumi, et sorteerida esitlusest üle jäänud asju.
Pühapäev oli suhteliselt rahulik ja täis õppimist. Õhtul läksime Eriku, meie nõustaja poole, sest ta korraldas järjekordse õhtusöögi. Selle nädala märksõnadeks võivad vist ametlikult olla näidend, politsei ja vaheaeg. Näidend tuli sellesse nädalasse ootamatult; kuigi tegelikult on see Ronja laulu edasiarendus. Peame röövlinädendiga esinema 19. novembril, rahvusvahelisel lastepäeval. Politsei kõlab küll kurjakuulutavalt, kuid tegelikult tähendab see eilset reisi. Käisime Floro´s, kus lõplikult kinnitati meie Norras viibimine. Lisaks saime veidike kesklinnas ringi kõndida. Ja vaheaeg muidugi seetõttu, et täna algas novembri vaheaeg - nädal aega ilma tundideta! Aga sellest juba mõne aja pärast, sest ega ma täpselt veel ei tea, mis juhtuma hakkab. Igal juhul nüüd on aeg tantsima minna.

Tagasi lainel

Tervitus üle pika-pika aja! Pidasin kirjutamisest kaua pausi, kuna lihtsalt ei tundnud vajadust. Oletasin, et see nädal kuni laupäeva õhtuni on hullumeelselt kiire, kuid tegelikult tundub, et mul on isegi rohkem aega kui eelmise nädala jooksul. Õppida on vähem - või pigem on mul kõik vajalikud asjd juba ette ära tehtud. Tegelikult osa põhjusest, miks ma vahepeal blogisse miskit lisanud pole tuleneb vist ka asjaolust, et pidin lõpuks valmis kirjutama oma esimese keemia laboriraporti, mille pikkuseks kujunes kokkuvõttes 12 lehekülge - suhteliselt krõbe kirjatükk kokkuvõttes.
Igal juhul, rääkides mõne sõnaga vahepealsetest tegemistest... Põhilised huvitavad juhtumised on vist seotud Euroopa päevaks ette valmistumisega. Oleme Priiduga viimaste nädalate jooksul selles osas ajusid ragistanud ning samme seadnud ning julgen väita, et lõpptulemus on tasemel.
Siiski üks suursündmus leidis aset üle-eelmisel nädalavahtusel: Pa Flukt ehk 24-tunnine rollimäng pagulasteemal. See algas laupäeva lõuna ajal ning lõppes pühapäeval enne lõunat - selle aja jooksul läbisime oma 10-liikmelise perekonnaga ohtliku teekonna Somaaliast Norra. Pikemat kirjeldust pole vist mõtet lisada, mõeldes tulevastele RCN´i õpilastele, kelle huvides on asjast enne selle algust võimalikult vähe teada. Sest üritusel on põhimõtteliselt samal kujul ainult ühekordne efekt.
Eelmisel reedel saime taas meid ümbritseva keskkonna rüppe kistud, kuid seekord globaalses mõttes. Kaks korda õppeaasta jooksul leiab aset üritus nimega Global Concerns ehk luubi all on ülemaailmsed valupunktid, tavaliselt keskkonna, humanitaar- või Põhjala teemadel. Osalus oli kohustuslik, kuna üritus toimus tundide asemel. Korraldusliku poole pealt ootasin enamat, kuid sisuline osa suutis mind küll maailmaparandavalt mõtlema panna.
Eelmisel laupäeval algas vikerkaarenädal, mis tähendab homoseksuaalse vähemuse õiguste ja tunnete lähemat käsitlust. Pühapäev kulmineerus aga üle-Norralise TV-aktsiooniga. See on iga-aastane heategevuslik ettevõtmine, mille käigus kogutakse raha mingi kindla organisatsiooni toetuseks - sellel aastal maamiini ohvrite hüvanguks.
Lõpetuseks: järgmised kolm päeva tõotavad tulla kiiremad kui tänane, sest homme ja ülehomme ootavad eest proovid ning laupäev on EUROOPA PÄEV. See hõlmab esitlusi, õhtusööki, moealast läbilõiget Euroopast ning muidugi reisi läbi kontinendi, seda etteastete kujul õhtusel show´l. 

 

 

Väike vaheaeg

Terve eelmise nädala jooksul ei olnud mahti sissekandeid teha. Niisiin kokkuvõttes: eelnev nädal kulus käsitööle, millega eile ka jätkasime. Hoogsalt jätkuvad ka ettevalmistused Euroopa päevaks.
Tegelikult tahtsin ära märkida, et lähiaja sissekannete suhtes olen pisut skeptiline, kuna üritan nüüd, nagu juba mainitud, rohkem käsitööga tegeleda ning ei ole märkimisväärset inspiratiooni kirjutamiseks leidnud. See avaldub ka mu keemia kodutöös, praktilise töö raportis, millest olen valmis saanud vaid pealkirja. Nüüd hakkan taas Muhu pättidega tegelema, et peagi uute tegemistega edasi liikuda.

Esimese aasta show - nädala kulminatsioon

Sellel nädalal unustasin taas tihemaid sissekandeid teha, kuna tegelesin Euroopa päeva ettevalmistustega. Üritan nüüd tagantjärgi meenutada nädala jooksul juhtunut.
Esmaspäeva õhtu oli vist selle nädala kiireim. Kohe pärast õhtusööki toimus aastaraamatu meeskonna moodustamiseks sissejuhatav koosolek. Esialgu tundus asi päris huvitav, kirjutasin isegi mõned laused oma kandidatuuri toetuseks e-maili mustanditesse, kuid sama kiire kolmapäeva tõttu jäi see kiri mul õigel hetkel saatmata. Selle põgusa sissejuhatuse järel sukeldusime Bollywoodi maailma. Kell kaheksa pidi toimuma maja kohtumine ujulas - basseinipidu - kuid otse loomulikult oli see tühistatud. Sellest viperusest hoolimata veetsime pool tunnikest Mariano, majavanema juures, kes oli taas oma kokkamisoskusi näidanud. kõhud täis, arutasime toakaaslastega, mida keegi valmistab eelseisvaks laupäevaks, mil toimub meie võlts sünnipäev. Nimelt on neljal inimesel meie toast sünnipäev suvel, vaid Kim saab oma tähistada veebruaris. Seega korraldame järgmisel laupäeval nn valesünnipäeva.
Teisipäeval tegime esimese testi inglise keeles. See polnud küll eriline väljakutse, kuid vähemalt saan järgmisel aastal enda vabanduseks öelda: "Vabandust, ma olen ingliskeele B tasemelt." Igal juhul teisipäeval järgnes kooli kogunemisele käsitööringi teine sügisene sessioon. Lõpetasime oma võtmehoidjad ja muud vaimusünnitised. Nüüd jääb üle vaid oodata edasist infot ametliku EAC´i alguse kohta. Kuna kolmapäevaks midagi õppima ei pidanud, otsustasin oma reserviso leva pärmi ära kasutada ning teha miskit kooki või pirukaid. Tainas oli pirukate jaoks liiga vedel, seega segasin kõikvõimalikud kosstisosad kokku ning üritasin küpsetada pirukat. Norra maja pliit on selleks aga minu kogemuste kohaselt kõige hullem variant, kuna sellel pole alumist küttekeha. See omakorda tähendab, et igasugused suuremad moodustised pannil jäävad seest suhteliselt tooreks. Pärast pooltteist tundi küpsetamist ja järgmisel hommikul koogi ülessoojendamist otsustasin, et selle ahjuga küpsetan edaspidi ainult pannkooke.
Kolmapäev oli eriline. Teistele aastatele toimusid ülikoolide esitlused ning intervjuud. Meile oli organiseeritud Punase Risti tutvustus. Hommikut alustas kooli direktor oma presentatsiooniga UWC olemuse ja eesmärkide kohta. Edasi kõnelesid kohaliku Punase Risti vabatahtlikud oma töö suundadest; eriti huvitav tundus minu jaoks olevat päästetöödega seotud õppetöö. Enne lõunapausi rääkis keemiaõpetaja David, mida me peame tegema, et saada Punase Risti diplomit. See diplom on erakordne paber, mida saab vaid siinsest koolist. Nii et otsustasin ennast õppusteks kirja panna. Aga eks ma räägin ükskasjalikumalt siis, kui tegevus juba algab.
Kolmapäeva õhtul kohe peale Hauglandi käsitööringi lõppu kiirustasime Aditiga Hoegh´i, kus pidi algama  show esimene läbimäng, mis kokkuvõttes kulges suhteliselt viperusterohkelt.
Neljapäeval jätkasime kirjanduses Chinua Achebe teosega "Things fall apart", mida kahjuks eesti keeles ei leidu. Niipalju, kui ma seni lugenud olen - julgen väita, et see on parem raamat kui eelmine, Ibseni näidend. Keeleliselt on vähemalt algusosa olnud pisut lihtsam ning sisuline pool väärib omaette avastamist. Järgmine oli keskkonna tund, kus "vaatasime" filmi erinevatest bioomidest. "Vaatasime" tähendab seda, et ma magasin ligi kaks kolmandikku filmist süna otseses mõttes maha - hämar ruum, mõnus nurk, kuha toetada... Keemia tund oli vaieldamatult päeva parim. Pidime alustama tiitrimise praktilise osaga, milleni me ka jõudsime. Seadsime aparatuuri üles ja alustasime tiitrimist, kuid varsti selgus, et bürett lekib. Samal ajal alustas David mingite perioodilisustabelit resümeerivate laulude mängimist ja liikus edasi youtube´i klippide juurde keemiast ning muudest juhtumistest kolledžis. Nii tiksusime tunni lõpuni - mis aga tõi kaasa suure märja loigu kolbi all ning totaalselt valed mõõtmistulemused. Alustame järgmisel korral uue hooga. Sama hooga aga saime lõunasöögi ajal alumisest sööklast sooja pesu, mida osa rahvast vajab juba eelseisva projektinädala jooksul.
Reede tundus olevat juba paljuski laupäev. Siiski pidime vastu pidama neli tundi. Hiljem, tantsuringis pidime alustama ettevalmistustega Euroopa päevaks, kuid juhendaja, Nina, oli olnud haige - seega otsustasime võtta kavva kankaani ning harjutasime pisut sambat. Kell üheksa alustasime peaprooviga, mis kulges kindlasti kordi paremini kui esimene läbimäng.
Laupäeva hommikupoolik kulges suhteliselt tavapärases rütmis. Pärastlõunal harjutasime viimast korda Bollywoodi tantsu. Õhtu oli aga väga eriline. Tavalise õhtusöögi asemel oli pidulik söömaaeg - kõik olid riietunud pidulikult, suur hulk rahvast ka rahvariietesse. Pärast sööki algas aga põhisündmus - kogu see pidulikkus oli pühendatud siinse endise füüsikaõpetaja mälestusele.
Pärast kaheksat alustasime lõpuks ka kauaoodatud etteastetega esimese aasta show´l. Pigistasin end seekord esimesse ritta ning üritasin esinemisi ka jäädvustada. Kokkuvõttes ütleksin, et etendus oli päris tasemel, igal juhul teistele aastatele meeldis. Täpiks "i" peal oli aga viimane number - meie norra keele õpetaja Kore Dale paroodia. Aga pildid räägivad rohkem, kui mina jõuan siia kirjutada, seega lisan peatselt ka pildimaterjali, et teha mõningal määral tasa oma pikka jutuvada vahepealsel ajal.
Lisan mõned pildid ka blogisse...

Pühapäev - sügisidüll

Proovid, tantsud...

Jätkan kolmapäevaste tegemistega. Kolmapäeval oli mul esmakordselt au koristada kogu meie tuba. Varsti pärast koristamist pidime taas tantsima minema, sest õhtusöögi ajal ootas ees esinemine. Enam-vähem kõik arvasi, et esinemine kulges edukalt. Samal õhtul pärast Hauglandi käsitööringi, kus tegime pärlitest liblika, hüppasin läbi veel esimeste aastate kogunemiselt, mille sisu peab üldsuse huvides jääma konfidentsiaalseks.
Neljapäeva ennelõuna kulges uniselt, eriti arvestades esimest tundi - matemaatikat, kus ma oleksin peaaegu magama jäänud. Tundide lõppedes õppisin enam-vähem ära ning väntasin rattaga Flekke poodi, et osta piima ja kohupiima, sest üllatuslikult tühja õhtupooliku otsustasin täita sõira valmistamisega. Islandi majast leidsin suure poti, kuhu kogu see suur hulk piima ära mahtus (mida tegelikult paistis olevat kokkuvõttes liiga palju). Suurt sõela mul leida ei õnnestunudki, seega tuli lõppkonsistents välja pisut ebaühtlane. Jukerdasin tükk aega ka pliidiga, sest see ei saa korraga praeahju ja ülemist osa soojendada. Lõpuks sain siiski oma asjad asjatatud. Tegelikult oli päev vaikne, kuna kätte oli jõudnud 22. september - täpselt kaks kuud oli möödunud Norra terrorirünnakust. Selle mälestuseks olid norrakatest õpilased korraldanud mälestustseremoonia, mis oli väga liigutav ning kaasahaarav.
Reede möödus suhteliselt rahulikult, õhtu oli taas täidetud proovidega, mistõttu ma kahjuks ei jõudnud World Today´le, mis seekord käsitles Norra poliitikat. Laupäev oli täidetud ettevalmistustega esimese aasta esinemisteks. Täna, pühapäeva pärastlõunal saime kokku, et arutada eesseisvat projektinädalat. Panime paika esialgse kondikava plaanitavatest tegevustest. Hiljem küpsetasin kaerahelbeküpsiseid, hoolimata pisut purustatud kaerahelvestest. Õhtul lõpetasin juba mõni nädal tagasi alustatud lippudega: maalisin meie toa lipud ning kinnitasin need toa uksele. Seda tehes arvestasin pidevalt, et peotantsu trenn algab kell 19.30 - tegelikult algas see aga juba 19.00. Kuigi ma ei jäänud millestki olulisest ilma, sest õppisime vaid väga põhilisi samme - seekord  valss ja tša-tša. Olen püsivalt üritanud tegeleda ka Euroopa päeva ettevalmistamisega, kuid eile kiilus juhe täiesti kinni - ehk suudan midagi täiendavat täna välja mõelda.

Üks paljudest toa piltidest ;)