Sporditähe all

Olen juba enam kui nädal aega plaaninud uut blogi sissekannet teha, aga võta näpust - siin ta nüüd on.
Veebruari viimane täisnädal oli totaalselt suusatamise päralt. Kõik esimese aasta õpilased läksid Stryne´sse, suusakeskusesse, et nautida viit päeva eemal koolist, teise aasta õpilastest ning õppetööst. Me olime jagatud nelja gruppi; pealtnäha täiesti suvaliselt, tegelikult keerukate arvutuste ja jalanumbri alusel. Päuhapäeva pärastlõunal said kõik, nii kogenud suusatajad kui ka päris algajad, proovida väiksel hostelitagusel alal suusatada. Minu grupi jaoks oli esimene päev vaba, pidime vaid paar tundi köögis abilistena veetma. Ülejäänud päev oli vaba suusatamiseks ja linnas ringi käimiseks. Oletasin enne sinna minekut loomulikult, et läheme kuskile tsivilisatsioonist väljapoole ning raha kui maksevahendit ei lähe tarvis. See polnud muidugi tõsi, aga olen siiski rahul, et ei kulutanud asjatult raha mõttetutele hilpudele.

Teisel päeval läksime kõrgmale mägedesse. Saime mäesuusad ning kõik alustasid väiksel mäel. Pärast lõunat said oskuslikumad suusatajad ennast instruktoritele tõestada ning nii suundusime "päris" suurele mäele. Läbisin suure nõlva kolmel korral ning olen rahul, et olen selle ära proovinud. Rohkem sinna küll ei tõmba.
Kolmas ja neljas päev olid parimad! Need kulusid murdmaasuusatamise tähe all. Kolmandal päeval oli ilm jube: sadas lund, vihma, lörtsi ja tont teab mida veel, aga läbisime edukalt plaanitud raja, ka täiesti algajad. See sai teoks tänu süsteemile, kus kogenumad suusatajad juhendasid personnalselt algajaid. Igal juhul olime õnnelikud, kui jõdsime tagasi sooja ja kuiva bussi. Selleks päevaks polnud aga seiklused otsas. Oosoleval ööl oli meie grupil võimalus ööbida lavvos, mis on sisuliselt püstkoja sarnane põrandata ajutine ehitis. Tee suuskadel sinna polnud kuigi pikk, kuid seda pikem oli öö lumel ning vett tilkuvas lavvos. Enamiku jaoks olid magamiskotid aga piisavalt soojaandvad ning öö üle ei saa kurta. Olen väga rahul, et sain selle kogemuse. Hommikul, pärast äratust kell 5.40 ootas meid üllatus öösel sadanud lume näol. Tagasitee kujunes tulekust keerulisemaks, kuid koos Karriga Soomest hakkasime uut rada sisse sõitma. Jõudes tagasi eileõhtusesse stardipunkti avastasime, et julgelt 85% rahvast on teel maha pudenenud. Jõudsime kiiruga hostelis hommikust süüa, et peagi juba tagasi suusarajale rutata. Viimane päev võlus meid oma kauni ilmaga - sain palju häid fotosid. Tagasi saime pöörduda alles reede hilishommikul, pärast koristamist ja mõttetut passimist. Tagasiteel plaanisin magada, kuid tegelikult kujunes see Eesti-Soome kultuuriliseks ja ühiskondlikuks võrdluseks.

Reede tähendas aga ka Eesti jaoks tähtsat päeva, oli ju 24. veebruar. Seega olime plaaninud Priiduga korraldada eesti õhtusöögi, kuid liitusime peagi teiste soome-ugrilastega, kes tähistasid Ida sünnipäeva. Üritasin selleks puhuks ka mingil määral sini-must-valget kooki küpsetada, mis maitse suhtes ka ünnestus, kuigi koloriidilt jättis soovida. Igal juhul kujunes see sünnipäev järgnevaks soome-ugri kogunemiseks.
Järgnev nädal kujunes suhteliselt sündmustevaeselt.Suuremaks asjatamiseks kujunes reedene päev - Norra maja mentori, Mariano sünnipäev. Otsustasin hommikul, et küpsetan talle koogi ning nii mässisin ennast lootusetult peo korraldamise ämblikuvõrku. Kokkuvõttes läks sünnipäevapidu korda - oli nii kooke kui külalisi ja Mariano oli tõesti üllatunud.
Eelmine nädal kulmineerus aga eile poolmaratoniga. Just nimelt, 21 kilomeetrit joostes, näidates samas solidaarsust Lääne-Sahara pagulaslaagrite suhtes. Kahtlesin nime kirja pnaekul pisut, kuid pärast kolmapäevast proovijooksu tundsin end kindlamalt ning otsustasin registreeruda. Eilne jooks kujunes minu jaoks päris edukaks, erinevalt Priidust. Sain oodatust parema aja (2:04:23) ning lisaks ka 3. koha tüdrukute arvestuses. Ning erinevalt valdavast enamusest, kes eile jooksul rajal oli, on mu jalad vägagi talutava konditsioonis, väljaarvated kaks ärahõõrutud varvast. Tunne pärast lõppu oli igal juhul vägev. Saan nüüd öelda: tehtud!

Teooriast praktikani

Viimasest sissekandest saadik on määratul hulgal vett merre voolanud. Pealkirjale viidates seisneb teooria osa esmaabi teemale tuginedes mõni nädal tagasi aset leidnud esmaabikursuse teoreetilises osas.
Võttes lühidalt kokku seni toimunud sündmusi, tuleb järgmisena meelde MUN ehk Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni mudel, millest kõik esimese aasta õpilased jaanuari viimastel päevadel osa võtsid. Esimese päeva avasündmustele ja eelnevale põhjalikule ettevalmistusele järgnes pingeline ja sisutihe teine päev, mis hõlmas erinevate komiteede kohtumisi. Mina olin Rootsi esindajana sotsiaal- ja humanitaarkomitees, kus arutasime burqa keeldu Prantsusmaal ja mujal Euroopas ning migratsiooni Mehhiko piiril. Viimane päev oli täidetud peaassamblee arteludega väga aktuaalsetel teemadel ning ikka eesmärgiga leida enamust rahuldav konsensus. Pingelise ja tõsise mõttetöö kõrval ei puudunud ka naljakad seigad nagu Iraani esindaja tuumasõja kuulutamine USA-le ning komitee liikmete streik ebavõrsuse vastu kingade jalast võtmisega.
Järgmised kaks koolinädalat on möödunud suhteliselt rahulikult ja rutiinselt. Korraks tundus juba, et kätte on jõudnud tõeline talv, kaasa arvatud lume rookimine, kuid viimaste päevade jooksul on globaalne soojenemine tugevalt märku andnud - väljas sajab vahelduva eduga lund ja vihma ning puhub vinge tuul.
Edasi aga esmaabi praktilise poole juurde, mida võib-olla läheb vaja järgmisel nädalal. Nimelt lähevad kõik esimese aasta õpilased sellel pühapäeval suusanädalale - viis päeva täis aktiivset sportlikku tegevust ning sotsialiseerumist, jättes välja kõikvõimalikud elektroonikaseadmed.
Lisaks seisab selle nädala lõpus ees palju head ja paremat söögi osas: õhtusöök toakaaslastega reedel, KimEngi sünnipäev laupäeval ning lisaks RCNi esimene ametlik soome-ugrilaste kogunemine, mille otsustasin ellu kutsuda. Edasine raport ilmub tõenäoliselt pärast suusanädalat.

Dr. ABC

Vahepeal on saabunud põhimõtteliselt päris talv. Eelmisel nädalavahetusel sadas mõnusas koguses lund, mis nüüd on kahjuks siinsed teed küllaltki jäiseks muutnud. Vahepeal midagi väga märkimisväärset juhtunud pole - ainult koolinädal lõppes eile!
See aga tähendab, et hetkeseisuga seisab kõigil esimese aasta õpilastel ees veel kaks päeva esmaabiõpet. Kõigile on kohustuslik läbida 12-tunnine Norra standarditele vastav kursus teise aasta esmaabi tiimi juhendamisel. Laupäeval saame veidike hinge tõmmata ning pühapäeva õhtul algab MUN - Model United Nations. Selle edukaks, või vähemalt mingilgi moel tulemuslikuks läbimiseks pean lugema veel hulk materjali arutluse all olevatel teemadel ning välja pakkuma oma lahendused aktuaalsetele probleemidele.

Nädal ametlikult läbi

Eilse seisuga olin veetnud RCN´is uue aastanumbri sees täpselt nädal aega. Tunne on kuidagi kahetine, eriti ajalises mõttes. Tegemist pole väga palju olnud - ühelt poolt tundub, et aeg on kiiresti möödunud, teisalt jälle mitte. Õnneks ei ole sellele koolile tavapäraselt pikka ja pidevat õppeperioodi. Järgmisel kolmapäeval ootab esimese aasta õpilasi eest esmaabi kursus ning pärast seda, jaanuari viimastel päevadel leiab aset ÜRO mudel, kus peame kehastuma ümber erinevate riikide delegaatideks. Selle ettevalmistusena algab ligemale poole tunni pärast nn proovidebatt.
Lumest pole siinmail enam juttugi. See, mis minu siia saabudes veel maas oli, on nüüd vihmaga minema uhutud. See aga tähendab paljude kurbade asjade kõrval ka kahte rõõmustavat fakti: ma saan vabalt jooksmas käia ja ma ei pea väljas lund kühveldama. Aga talve tahaks ikkagi tagasi, mis sest, et talve selgroog juba 14. jaanuariga murtud on.

Tagasi kolledžis

Täna on mu esimene täielikult kolledžis veedetud ööpäev uue aasta jooksul. Oleksin pidanud saabuma eile öösel, kuid Frakfurdist alustas lennuks ligi poolteist tundi hiljem sõitu, mis tähendas, et jõudsin Bergeni lennujaama liiga hilja, et jõuda veel viimasele, kesköisele bussile. Tegevusplaan muutus suhteliselt varsti. Õnneks olin koos Daniloga, kes oli juba varem Bergenisse tulnud bussi ja laevaga. Pärast mõnetunnist põgusat und lennujaamas asusime Bergeni kesklinna poole on kotikoormaga teele. Kell kaheksa läksime laevale ning edasi liikusime bussiga juba armsaks saanud Flekkesse. Kooli jõudsime seega kohale pärast kella ühtteist, mis tähendas, et tundidesse väga asja eilsel päeval polnud.
Kuigi ühelt poolt ei tahtnud ma pühapäeval kodust lahkuda, on teisalt hea olla koolis tagasi ja näha kõiki kuuajalise pausi järel. Peagi on algamas mu esimene ametlik koolipäev sellel aastal - õnneks küll kõige lühem sellel nädalal. Sellest poolaastast on tunniplaanis ka TOK ehk Teadmiste teooria. Usun hetkel (veel), et need tunnid saavad üpris toredad olema, kuna mu õpetaja Edmund on senise kokkupuute põhjal väga iselaadi, heas mõttes, isiksus. Lisaks vahetus ka mu maailmakirjanduse õpetaja, mis tähendab väga suure tõenäosusega, et mingeid vabu blokke meil sellel semestril loota pole. Viimase, või minu puhul tegelikult esimese akadeemilise ettevõtmisena oli kõigil esimestel aastatel kavas, lahtipakkimise ja jällenägamise kõrval, EE ehk pikendatud essee kirjutamise sissejuhatus. Tean vist juba ligemale pool aastat kindlalt, et tahan oma 4000-sõnalist esseed kirjutada kunstis, kuigi täpset teemat pole veel välja mõelda suutnud.
Nüüd rõõmsalt vastu esimese koolipäeva hukatusele - matemaatika tunnikontoll ja kunsti pooleliolev arutelu.

Kaks nädalat kodumaa pinnal

Olen blogi viimase kuu jooksul täielikult hooletusse jätnud. Ei saa kurta nö materjali puuduse üle, kuid pole olnud tuju ega ettevõtlikkust kirjutamiseks. Täna, veetes terve päeva kodus, jõudsin lõpetada põhimõtteliselt poolt oma maailmakirjanduse esseest. Kardetavasti pean praegu olemasolevast tekstist aga ligi ühe kolmandiku ära muutma või sootuks maha kriipsutama, kuna vastasel juhul ületaksin samamoodi jätkates suuresti sõnalimiiti.
Pöördudes tagasi esimese poolaasta lõpu juurde RCN-is pean ütlema, et lahkusin koolist vastakate tunnetega. Ühelt poolt soovisin väga koju tulla ning peret ja sõpru üle pika aja näha, kuid teisalt ei tahtnud lahkuda kolledžis kalliks saanud inimestest. Lisaks oli mu viimane nädal koolis üpris tore, viimatel päevadel saabus ka päris talv ning ilm oli ebaharilikult võrratu. Kahjuks olenviimaste RCN-i piltide kausta saladuslikult kaotanud ning ei saa hetkel seda kaunist vaatepilti jagada.
Jõudsin Tallinnasse üle-eelmisel neljapäeval, pärast peaaegu 24-tunnist reisi. Alustasime liikumist kolmapäeva õhtul kell seitse, veetsime öö Bergeni lennujaamas ning suurema osa päevast saatsin mööda Frankfurdis. Euroopa lennuliiklus ei hõlma just märkimisväärselt palju otselende Norra ning Baltimaade ja Soome vahel.
Esimene nädalalõpp siinmail möödus suuresti sõpradega kokkusaamise tähe all. Järgneva ehk eelmise nädala võib tituleerida "ettevalmistused jõuluballiks", kuna põhimõtteliselt kolme päevaga valmisid mu õmblusmasina mürina saatel kaks kleiti ning nii suundus ka suur osa kohalikulikust rahvast Rõngu kooli jõuluballile. Sellel aastal toimus see esmakordselt kooli võimlas ning uus oli minu jaoks seegi asjaolu, et ei pidanud ise korraldamisprotsessis osalema.
Ei saanud ma sugugi kergemalt hingata ka selle nädala alguses, olukord oli vaata et veelgi pingelisem, sest teisipäeval ootas eest üks mu senise elu kõige närvesöövamaid hetki - riiklik autosõidueksam, mille imakormbel läbisin. "Tehtud!" tsiteerides teate küll, keda. Nüüd võin vist rahus väita, et pinged on maas ning pole vaja vaheajal enam eriliselt tõmmelda.
Olen miskipärast sellel aastal pooleldi kaasa liikunud ka üleüldise jõuluvooluga ning seepärast on mul ka üks jõulusoov. Jõulumees, ilmataat või vanatont ise, kes aga vastutab sademete eest, paluksin püsivat lumikatet ja valgeid jõule!

Maailmaparandajad

Käimas on esimene koolinädal peale vaheaega. Aeg kulgeb tavakohaselt suhteliselt kiiresti, kuigi märkimisväärselt palju õppimist pole. Siiski on taas päevakorral teised klassivälised projektid. Ma ei tea, kas see on tingitud UWC mõjust, ilmastikust või millestki muust, kuid tunnen, et tarvidus mõelda ja avaldada arvamust mitmete globaalselt oluliste teemadega seoses on viimasel ajal muutunud eriti oluliseks. Informatsioonitulv on pidev ning suuremahuline, mistõttu on kohati keeruline selles massis orienteeruda. Toon siinkohal välja mõned kasulikud ja vajalikud viited sellel nädalal minu jaoks päevakorral olnud teemade kohta.

Jaanuaris leiab aset Model United Nations, mis - nii palju kui ma siiani olen aru saanud - tähendab väga formaalset debatti globaalsete valupunktide üle, kusjuures kõik esimese aasta õpilased on määratud esindama oma komiteed mingi riigi delegaadina. Mina olen osa meie ÜRO sotsiaal- ja humanitaarkomisjonist ning pean sams olema ka Rootsi delegaat. Siiamaani olen oma positsiooniga rahul, kuid pean tegema veel palju uurimistööd käisteldavate küsimuste mõistmiseks. Kahe ja poole päeva jooksul käsitleme oma grupiga kahte olulist probleemi: ladinaameeriklaste immigratsioon läbi Mehhiko USAsse ning Prantsusmaa/Euroopa tauniv hoiak moslemi naiste riietuse ehk hižabi (burqa-ban) osas. 

ÜRO humanitaarinfo: http://www.un.org/en/humanitarian/.

Kolmapäeva õhtu jätkus kohtumisega Global Concerni korraldamise osas. See toimub küll alles märtsis, kuid alustme mõttetööga juba praegu. Teem pole piiritletud ning see on vist hetkel kõige suuremaks komistuskiviks. Samuti on õhus idee korraldada samaaegne GC kahes koolis ning saadud tulemusi ja ideid hiljem võrrelda.
Mul tekkis selles osas idee, mis kuulub kultuuri valdkonda: vähemusrahvused ja muud väikesearvulised etinilised grupid, nende identiteet, keel ja kultuur tänapäeva kiirelt muutuvas ühiskonnas. Eestlastele kõige lähemad sidemed paiknevad kindlasti Vene poole peal meie sugulasrahvaste juures.
Sissejuhatus soome-ugrilaste teemasse: http://estonia.eu/about-estonia/society/finno-ugric-peoples.html.
Kultuuriline mitmekesisus: http://unesdoc.unesco.org/images/0018/001847/184755e.pdf.
Järgmine oluline ja huvitav teema on minu jaoks vabatahtlikkus. RCNi mitmed õpetajad on olnud vabatahlikud kõige erinevamates paikades üle maailma. Meie koolil on ka oma vabatahtlike lähetussüsteem, mille kaudu saab leida kasulikke pakkumisi erinavatelt elualadelt. Tasub silma peal hoida: http://volunteers.uwcrcn.no/.