Motivatsioonikriis (kergelt)

Paanikamoment on peagi kätte jõudmas vist, kuigi ma loodan siiralt, et reaalsuses see tõeks ei saa. Esimeste eksamiteni on jäänud täpselt 2 nädalat! 10. mail toimuvad kirjanduse IB eksam ja kooli matemaatika eksam. Põhimõtteliselt peaksin ma praegu õppima matemaatikat, kirjandust, keskkonda või keemiat, kuid nagu näha, üritan pidevalt alternatiive leida, nagu kudumine või kunsti raamatusse kirjutamine. Muide, kirjutan juba teist kunsti raamatut.
Homme pärastlõunal läheme kooli lähedal asuvat kõrgeimat mäge vallutama. Hiljem on viimane õhtusöök koos meie "nõustatavate" grupiga. Sellele järgnevalt läheme suhteliselt kohe kajakkidega lähedal metsas asuvasse lavosse. kus veedame öö. Sellega tähistame ühtlasi ka mai algust soome-ugrilastega, pisut vara küll, kuid see jääb tõenäoliselt viimaseks täsiseks koosistumiseks teiseaasta õpilastega. Peagi on ka nemad totaalselt õppimisse ja eksamite vir-varri haaratud ning juba 19. mail nad ju lahkuvad.
Üritan leida motivatsiooni õppimiseks, vähemalt laupäeval pärast lavost tagasi tulemist. Seniks aga teen miskit aktiivset... täna fitness treenigusse, homme hommikul jooksma ja õhtul matkama nii jalgsi kui ka kajakiga. Oleks vaid kogu aeg võimalik, miskit nii toredat teha. :)

Pikk vaheaeg, igas mõttes

Olen möödunud kuu aja sees küll vist kümneid kordi mõelnud, et peaksin blogisse miskit uut kirjutama, aga lihtsalt mingilgi moel ei jõudnud reaalselt selleni välja. Nüüd siis - Norra "kevade" värskes tuules - üritan miskit kirja panna.
Liikudes sündmustega kronoloogiliselt vastupidises järjekorras, peaksin alustama täna lõppeva lihavõtte vaheajaga. Vaheaeg algas neljapäeval, mis põhimõtteliselt tähendab, et koolist saime vabaks vaid kolm päeva, kuid asi seegi. Kolm esimest päeva vaheajast olid üllatavalt ilusa ilmaga. Kaks, õigemini kolm tähtsaimat asja, mille ma oma arvele kanda saan, on järgmised. Esiteks, lõpetasin oma esimese kunsti raamatu kirjutamise, 92 lehekülge suhteliselt konstruktiivst teksti ja pildimaterjali seitsme ja poole kuu jooksul pole paha saavutus. Teiseks lõpetasin viimaks oma kleidi, mida alustasin põhimõtteliselt juba oktoobri alguses projektinädala käigus. Nin kolmas oluline tegu oli hommikuse jooksuga alustamine. Alustasin laupäeval, seega kolmel päeval umbes 35 kuni 40-minutiline jooks ning lisaks mõned venitusharjutused tegid olemise küll suhteliselt heaks. Homme hommikul jätkan ujumisega ning üritan ka jooksmist tulevikus jätkata.
Esimesel aprillil toimus järjekordne majadevaheline võistlus, otsetõlkes väravapall. Ma ei tea, kas goalball´i-nimeline mäng eksisteerib ka võistlusmääruste järgi. Põhimõtteliselt on kõigil mängijatel silmad kinni seotud ning oma värvat ehk seina tuleb kaitsta vaid kuulmise järgi palli suunda aimates.Jõudsime tüdrukute tiimiga poolfinaali ja uus kogemus oli päris huvitav.
Laupäeval, 31. märtsil toimus Ameerika päev, õhtul ka show. Päev iseenesest midagi väga rabavat endaga kaasa ei toonud ning õhtul esinesin kahe tantsuga. Lisaks korraldasime õhtusöögi ajal sööklas line-tantsu koostantsimise.
Eelneval nädalal toimus ka Leirskule treening. Leirskule toimub kõigi Norra põhikooli õpilaste jaoks vähemalt ühe nädala jooksul, kevadel või sügisel ning hülmab erinevaid vabaõhu või tubaseid loomingulisi tegevusi. Mina sain oma ülesandeks kajaki juhendaja rolli. Kokku 16 korral, 8 nädalat sellel õppeaastat ja 8 nädalat sügisel peame on 4-5-liikmeliste õpilasgruppidega juhendama põhikooliõpilaste mänge ja muid tegevusi kajakkides siinsamas fjordis.
Lisaks senisele väljaõppele on mul järgmisel nädalavahetusel plaanis võtta osa kajaki juhendaja nn edasijõudnute kursusest, mille läbinud saavad minna ka pikematele matkadele. Veel tulevikuplaanidest rääkides, eelseisev nädal on religiooni nädal, millest üritan ka peagi lähemalt kirjutada.
Kuulasin vaheajal mitmeid vanemat sorti raadiosaateid ning (taas)avastasin mõned eesti lood, üks nendest:
http://www.youtube.com/watch?v=IyCYoKoptm8

Sporditähe all

Olen juba enam kui nädal aega plaaninud uut blogi sissekannet teha, aga võta näpust - siin ta nüüd on.
Veebruari viimane täisnädal oli totaalselt suusatamise päralt. Kõik esimese aasta õpilased läksid Stryne´sse, suusakeskusesse, et nautida viit päeva eemal koolist, teise aasta õpilastest ning õppetööst. Me olime jagatud nelja gruppi; pealtnäha täiesti suvaliselt, tegelikult keerukate arvutuste ja jalanumbri alusel. Päuhapäeva pärastlõunal said kõik, nii kogenud suusatajad kui ka päris algajad, proovida väiksel hostelitagusel alal suusatada. Minu grupi jaoks oli esimene päev vaba, pidime vaid paar tundi köögis abilistena veetma. Ülejäänud päev oli vaba suusatamiseks ja linnas ringi käimiseks. Oletasin enne sinna minekut loomulikult, et läheme kuskile tsivilisatsioonist väljapoole ning raha kui maksevahendit ei lähe tarvis. See polnud muidugi tõsi, aga olen siiski rahul, et ei kulutanud asjatult raha mõttetutele hilpudele.

Teisel päeval läksime kõrgmale mägedesse. Saime mäesuusad ning kõik alustasid väiksel mäel. Pärast lõunat said oskuslikumad suusatajad ennast instruktoritele tõestada ning nii suundusime "päris" suurele mäele. Läbisin suure nõlva kolmel korral ning olen rahul, et olen selle ära proovinud. Rohkem sinna küll ei tõmba.
Kolmas ja neljas päev olid parimad! Need kulusid murdmaasuusatamise tähe all. Kolmandal päeval oli ilm jube: sadas lund, vihma, lörtsi ja tont teab mida veel, aga läbisime edukalt plaanitud raja, ka täiesti algajad. See sai teoks tänu süsteemile, kus kogenumad suusatajad juhendasid personnalselt algajaid. Igal juhul olime õnnelikud, kui jõdsime tagasi sooja ja kuiva bussi. Selleks päevaks polnud aga seiklused otsas. Oosoleval ööl oli meie grupil võimalus ööbida lavvos, mis on sisuliselt püstkoja sarnane põrandata ajutine ehitis. Tee suuskadel sinna polnud kuigi pikk, kuid seda pikem oli öö lumel ning vett tilkuvas lavvos. Enamiku jaoks olid magamiskotid aga piisavalt soojaandvad ning öö üle ei saa kurta. Olen väga rahul, et sain selle kogemuse. Hommikul, pärast äratust kell 5.40 ootas meid üllatus öösel sadanud lume näol. Tagasitee kujunes tulekust keerulisemaks, kuid koos Karriga Soomest hakkasime uut rada sisse sõitma. Jõudes tagasi eileõhtusesse stardipunkti avastasime, et julgelt 85% rahvast on teel maha pudenenud. Jõudsime kiiruga hostelis hommikust süüa, et peagi juba tagasi suusarajale rutata. Viimane päev võlus meid oma kauni ilmaga - sain palju häid fotosid. Tagasi saime pöörduda alles reede hilishommikul, pärast koristamist ja mõttetut passimist. Tagasiteel plaanisin magada, kuid tegelikult kujunes see Eesti-Soome kultuuriliseks ja ühiskondlikuks võrdluseks.

Reede tähendas aga ka Eesti jaoks tähtsat päeva, oli ju 24. veebruar. Seega olime plaaninud Priiduga korraldada eesti õhtusöögi, kuid liitusime peagi teiste soome-ugrilastega, kes tähistasid Ida sünnipäeva. Üritasin selleks puhuks ka mingil määral sini-must-valget kooki küpsetada, mis maitse suhtes ka ünnestus, kuigi koloriidilt jättis soovida. Igal juhul kujunes see sünnipäev järgnevaks soome-ugri kogunemiseks.
Järgnev nädal kujunes suhteliselt sündmustevaeselt.Suuremaks asjatamiseks kujunes reedene päev - Norra maja mentori, Mariano sünnipäev. Otsustasin hommikul, et küpsetan talle koogi ning nii mässisin ennast lootusetult peo korraldamise ämblikuvõrku. Kokkuvõttes läks sünnipäevapidu korda - oli nii kooke kui külalisi ja Mariano oli tõesti üllatunud.
Eelmine nädal kulmineerus aga eile poolmaratoniga. Just nimelt, 21 kilomeetrit joostes, näidates samas solidaarsust Lääne-Sahara pagulaslaagrite suhtes. Kahtlesin nime kirja pnaekul pisut, kuid pärast kolmapäevast proovijooksu tundsin end kindlamalt ning otsustasin registreeruda. Eilne jooks kujunes minu jaoks päris edukaks, erinevalt Priidust. Sain oodatust parema aja (2:04:23) ning lisaks ka 3. koha tüdrukute arvestuses. Ning erinevalt valdavast enamusest, kes eile jooksul rajal oli, on mu jalad vägagi talutava konditsioonis, väljaarvated kaks ärahõõrutud varvast. Tunne pärast lõppu oli igal juhul vägev. Saan nüüd öelda: tehtud!

Teooriast praktikani

Viimasest sissekandest saadik on määratul hulgal vett merre voolanud. Pealkirjale viidates seisneb teooria osa esmaabi teemale tuginedes mõni nädal tagasi aset leidnud esmaabikursuse teoreetilises osas.
Võttes lühidalt kokku seni toimunud sündmusi, tuleb järgmisena meelde MUN ehk Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni mudel, millest kõik esimese aasta õpilased jaanuari viimastel päevadel osa võtsid. Esimese päeva avasündmustele ja eelnevale põhjalikule ettevalmistusele järgnes pingeline ja sisutihe teine päev, mis hõlmas erinevate komiteede kohtumisi. Mina olin Rootsi esindajana sotsiaal- ja humanitaarkomitees, kus arutasime burqa keeldu Prantsusmaal ja mujal Euroopas ning migratsiooni Mehhiko piiril. Viimane päev oli täidetud peaassamblee arteludega väga aktuaalsetel teemadel ning ikka eesmärgiga leida enamust rahuldav konsensus. Pingelise ja tõsise mõttetöö kõrval ei puudunud ka naljakad seigad nagu Iraani esindaja tuumasõja kuulutamine USA-le ning komitee liikmete streik ebavõrsuse vastu kingade jalast võtmisega.
Järgmised kaks koolinädalat on möödunud suhteliselt rahulikult ja rutiinselt. Korraks tundus juba, et kätte on jõudnud tõeline talv, kaasa arvatud lume rookimine, kuid viimaste päevade jooksul on globaalne soojenemine tugevalt märku andnud - väljas sajab vahelduva eduga lund ja vihma ning puhub vinge tuul.
Edasi aga esmaabi praktilise poole juurde, mida võib-olla läheb vaja järgmisel nädalal. Nimelt lähevad kõik esimese aasta õpilased sellel pühapäeval suusanädalale - viis päeva täis aktiivset sportlikku tegevust ning sotsialiseerumist, jättes välja kõikvõimalikud elektroonikaseadmed.
Lisaks seisab selle nädala lõpus ees palju head ja paremat söögi osas: õhtusöök toakaaslastega reedel, KimEngi sünnipäev laupäeval ning lisaks RCNi esimene ametlik soome-ugrilaste kogunemine, mille otsustasin ellu kutsuda. Edasine raport ilmub tõenäoliselt pärast suusanädalat.

Dr. ABC

Vahepeal on saabunud põhimõtteliselt päris talv. Eelmisel nädalavahetusel sadas mõnusas koguses lund, mis nüüd on kahjuks siinsed teed küllaltki jäiseks muutnud. Vahepeal midagi väga märkimisväärset juhtunud pole - ainult koolinädal lõppes eile!
See aga tähendab, et hetkeseisuga seisab kõigil esimese aasta õpilastel ees veel kaks päeva esmaabiõpet. Kõigile on kohustuslik läbida 12-tunnine Norra standarditele vastav kursus teise aasta esmaabi tiimi juhendamisel. Laupäeval saame veidike hinge tõmmata ning pühapäeva õhtul algab MUN - Model United Nations. Selle edukaks, või vähemalt mingilgi moel tulemuslikuks läbimiseks pean lugema veel hulk materjali arutluse all olevatel teemadel ning välja pakkuma oma lahendused aktuaalsetele probleemidele.

Nädal ametlikult läbi

Eilse seisuga olin veetnud RCN´is uue aastanumbri sees täpselt nädal aega. Tunne on kuidagi kahetine, eriti ajalises mõttes. Tegemist pole väga palju olnud - ühelt poolt tundub, et aeg on kiiresti möödunud, teisalt jälle mitte. Õnneks ei ole sellele koolile tavapäraselt pikka ja pidevat õppeperioodi. Järgmisel kolmapäeval ootab esimese aasta õpilasi eest esmaabi kursus ning pärast seda, jaanuari viimastel päevadel leiab aset ÜRO mudel, kus peame kehastuma ümber erinevate riikide delegaatideks. Selle ettevalmistusena algab ligemale poole tunni pärast nn proovidebatt.
Lumest pole siinmail enam juttugi. See, mis minu siia saabudes veel maas oli, on nüüd vihmaga minema uhutud. See aga tähendab paljude kurbade asjade kõrval ka kahte rõõmustavat fakti: ma saan vabalt jooksmas käia ja ma ei pea väljas lund kühveldama. Aga talve tahaks ikkagi tagasi, mis sest, et talve selgroog juba 14. jaanuariga murtud on.

Tagasi kolledžis

Täna on mu esimene täielikult kolledžis veedetud ööpäev uue aasta jooksul. Oleksin pidanud saabuma eile öösel, kuid Frakfurdist alustas lennuks ligi poolteist tundi hiljem sõitu, mis tähendas, et jõudsin Bergeni lennujaama liiga hilja, et jõuda veel viimasele, kesköisele bussile. Tegevusplaan muutus suhteliselt varsti. Õnneks olin koos Daniloga, kes oli juba varem Bergenisse tulnud bussi ja laevaga. Pärast mõnetunnist põgusat und lennujaamas asusime Bergeni kesklinna poole on kotikoormaga teele. Kell kaheksa läksime laevale ning edasi liikusime bussiga juba armsaks saanud Flekkesse. Kooli jõudsime seega kohale pärast kella ühtteist, mis tähendas, et tundidesse väga asja eilsel päeval polnud.
Kuigi ühelt poolt ei tahtnud ma pühapäeval kodust lahkuda, on teisalt hea olla koolis tagasi ja näha kõiki kuuajalise pausi järel. Peagi on algamas mu esimene ametlik koolipäev sellel aastal - õnneks küll kõige lühem sellel nädalal. Sellest poolaastast on tunniplaanis ka TOK ehk Teadmiste teooria. Usun hetkel (veel), et need tunnid saavad üpris toredad olema, kuna mu õpetaja Edmund on senise kokkupuute põhjal väga iselaadi, heas mõttes, isiksus. Lisaks vahetus ka mu maailmakirjanduse õpetaja, mis tähendab väga suure tõenäosusega, et mingeid vabu blokke meil sellel semestril loota pole. Viimase, või minu puhul tegelikult esimese akadeemilise ettevõtmisena oli kõigil esimestel aastatel kavas, lahtipakkimise ja jällenägamise kõrval, EE ehk pikendatud essee kirjutamise sissejuhatus. Tean vist juba ligemale pool aastat kindlalt, et tahan oma 4000-sõnalist esseed kirjutada kunstis, kuigi täpset teemat pole veel välja mõelda suutnud.
Nüüd rõõmsalt vastu esimese koolipäeva hukatusele - matemaatika tunnikontoll ja kunsti pooleliolev arutelu.