Tänase päeva kõige kummituslikumad laulud...

Pantokraatori Tule tagasi helmemänd hakkas juba hommikust saati peas ketrama. See lihtne ja kaasahaarav kitarrikäik on kuidagi sügiselt ajakohane.

Veel üks eestikeelne ja -meelne laululugu-jutustus, mis on tükk aega juba oma originaalsusega mul meeles mõlkunud. Sõnum on rõhutatud küllaltki agressiivse taustaga.

Vihmapiisad kukuvad...

Vihmapiisad kukuvad mu peale...
Nii see tõesti on siin Norra läänerannikul. On olnud juba ligi kogu eelneva nädala vältel ning kõigi eelduste kohaselt ka terve eelseisva nädala jooksul. Tahaksin tagasi Eestisse, et nautida sealset viimast vananaiste suve.
Tegelikult on küllaltki imelik tunne olla nüüd lõpuks teise aasta õpilane, seada oma samme vaikselt UWC-st lahkumise suunas. Enamik teisi aastaid vaevab hetkel pead SAT-testide ja ülikooliavaldustega. Mul õnneks seda muret pole, tunnen hoopis, et vaba aega on üllataval kombel pisut liiga palju.
Praegu on mu mõttekäigus see faas, kus ma tunnen, et peaksin ja tahan miskit kirjutada, kuid ei tea päris täpselt, mida. Olen enam-vähem valmis oma Extended Essay´ga ning peatselt tuleb alustada TOK essee ja mitmete teiste kirjatükkidega. Ka siia blogisse ei leia miskit eriti mõistlikku teksti üles täheldada. Lisan siis lihtsalt muusikalise vahepala, mis haakub liigagi hästi siinse ilmastikuga.

Tagasi Norras

Pean endaga nüüd blogi suhtes veidike kurjustama. Plaanisin suvel küll päris mitmel korral blogisse uusi sissekandeid teha, kuid pisukese laiskuse ning kodust puuduva Interneti tõttu jäid need plaanid katki. Täna, olles innustunud oma RCNi esimese aasta, Katrini, vastest blogist, võtsin taas asja käsile.
Võttes kokku suve jooksul tehtu, peaksin mainima juulis aset leidnud Itaalia reisi, mis kujunes kokkuvõttes päris toredaks. Lisaks sai käidud Viljandi folgil ning veel mujalgi Eestimaal ringi reisitud, seehulgas õnnestus eelmisel nädalal rattamatka käigus Kaarliga ka Eesti kõrgeim punkt merepinnast vallutada. Ja nii see suvi mööda saigi.
Reedel, 17. augustil võtsin taas jalge alla tee Norramaale, seekord Oslosse. Kõik teise aasta õpilased kogunesid sinna, et kaeda veidi ringi linnas ning osaleda konverentsil. Seejärel, ööl vastu pühapäeva võtsime taas suuna Flekkesse kolledži poole. Jõudsime kohale hommikuks ning siis algas suur asjade lahti pakkimine ja enese sisse seadmine, mis kestab veel praeguseni. Kuna midagi väga mõistlikku peale saabuvate esimeste aastate ootamist nagunii teha pole, alustasin täna hommikupoolikal ka jooksmisega ning pärast lõunat läksin lähedalasuvale saarele marju korjama. Kogunes päris kena saak pohli ja viimaseid mustikaid. Loodan, et saan homme või pisut hiljem miskit neist valmistada.
Praeguseks hetkeks on mu tuba täielikult koos. Sellel aastal on minuga samas toas Ryan Liibanonist, Isabel Ecuadorist, Frida Taanist ja Stephanie USA´st. Loodan, et toa üldine atmosföör kujuneb peaaegu sama kõrgeks, kui ise seda eelmisel aastal. Praegusel hetkel jääb veel ligi kaks tundi Katrini tulekuni, nii et aega ootamise tarbeks puudu ei jää, ei saa veel rahulikult und nautida.
Päris imelik tunne on olla teise aasta õpilane, samas ka hea ja asjalik. Ärevus on ikkagi peaaegu sama suur kui aastatagusel ajal. Kindlasti põhjustab järgnevatel nädalatel palju peavalu uute nägude ja nimede meelde jätmine. Aga saan end lohutada faktiga, et esimese aasta õpilased peavad veelgi rohkem nimesid meelde jätma.

Viimane täispikk päev Norras sellel kevadel!

Nii see on... Pole juba ilmatuma pikka aega saanud mahti kirjutada. Vahepeal on toimunud palju pöördelisi ja märkimisväärseid sündmusi. Mõni nädal tagasi oli lõpetamine, pärast mida teise aasta õpilased kolledžist lahkusid. Sellele kurvale sündmusele eelnes pingeline eksamiperiood. Eksamite sooritamine tähendab aga minu jaoks seda, et nüüdseks olen ühega kuuest IB valikainest lõpetanud! Tulemuste selgumiseni on veel siiski ligi kuu aega jäänud, nii et ei saa enne õhtut hõisata.
Pärast 19. maid jäi me tuba enneolematult tühjaks - Kim Eng ja Ulrika lahkusid. Homme voolab kolledž peaaegu täiesti inimtühjaks. Enamik õpilasi lahkub koolist homme õhtul; Eestisse jõuan läbi Riia laupäeval kella kahe paiku. Viimased päevad on olnud täis pakkimist ning üldse mitte sisutihedat ega eesmärgistatud äraolemist. Homne päev tõotab mööduda senisest veelgi üksluisemalt ja tühjemalt. Taas tunnen, et ühelt poolt tahaksin koju minna, aga teisalt ei taha kolledžist lahkuda.
Ma ei suuda siiamaani uskuda, et tervelt üks kooliaasta on möödunud siin, sombusel Norramaal. See oli justkui mõni päev tagasi, kui kooli jõudsime ja pidime siinse olukorraga kohanema. Nüüd oleme põhimõtteliselt juba teise aasta õpilased, kes peavad olema eeskujuks uutele tulijatele ning jagama oma kogemusi. Igal juhul pean ütlema, et aasta siin on olnud äraütlemata tegus, täis õppimist, kohanemist, vaba aja tegevusi, sotsialiseerumist, unustamatuid inimesi ja kultuure üle kogu maailma. Veel üks aasta siin väärib avastamist ning mälestuste jäädvustamist. Uksed on valla, tuleb vaid paotada seda ahvatlevaimat ning julgelt sisse astuda - ees ootab suure tõenäosusega ilmeline ja ennekujuteldamatu maailm, minu suur väike maailm...

Motivatsioonikriis (kergelt)

Paanikamoment on peagi kätte jõudmas vist, kuigi ma loodan siiralt, et reaalsuses see tõeks ei saa. Esimeste eksamiteni on jäänud täpselt 2 nädalat! 10. mail toimuvad kirjanduse IB eksam ja kooli matemaatika eksam. Põhimõtteliselt peaksin ma praegu õppima matemaatikat, kirjandust, keskkonda või keemiat, kuid nagu näha, üritan pidevalt alternatiive leida, nagu kudumine või kunsti raamatusse kirjutamine. Muide, kirjutan juba teist kunsti raamatut.
Homme pärastlõunal läheme kooli lähedal asuvat kõrgeimat mäge vallutama. Hiljem on viimane õhtusöök koos meie "nõustatavate" grupiga. Sellele järgnevalt läheme suhteliselt kohe kajakkidega lähedal metsas asuvasse lavosse. kus veedame öö. Sellega tähistame ühtlasi ka mai algust soome-ugrilastega, pisut vara küll, kuid see jääb tõenäoliselt viimaseks täsiseks koosistumiseks teiseaasta õpilastega. Peagi on ka nemad totaalselt õppimisse ja eksamite vir-varri haaratud ning juba 19. mail nad ju lahkuvad.
Üritan leida motivatsiooni õppimiseks, vähemalt laupäeval pärast lavost tagasi tulemist. Seniks aga teen miskit aktiivset... täna fitness treenigusse, homme hommikul jooksma ja õhtul matkama nii jalgsi kui ka kajakiga. Oleks vaid kogu aeg võimalik, miskit nii toredat teha. :)

Pikk vaheaeg, igas mõttes

Olen möödunud kuu aja sees küll vist kümneid kordi mõelnud, et peaksin blogisse miskit uut kirjutama, aga lihtsalt mingilgi moel ei jõudnud reaalselt selleni välja. Nüüd siis - Norra "kevade" värskes tuules - üritan miskit kirja panna.
Liikudes sündmustega kronoloogiliselt vastupidises järjekorras, peaksin alustama täna lõppeva lihavõtte vaheajaga. Vaheaeg algas neljapäeval, mis põhimõtteliselt tähendab, et koolist saime vabaks vaid kolm päeva, kuid asi seegi. Kolm esimest päeva vaheajast olid üllatavalt ilusa ilmaga. Kaks, õigemini kolm tähtsaimat asja, mille ma oma arvele kanda saan, on järgmised. Esiteks, lõpetasin oma esimese kunsti raamatu kirjutamise, 92 lehekülge suhteliselt konstruktiivst teksti ja pildimaterjali seitsme ja poole kuu jooksul pole paha saavutus. Teiseks lõpetasin viimaks oma kleidi, mida alustasin põhimõtteliselt juba oktoobri alguses projektinädala käigus. Nin kolmas oluline tegu oli hommikuse jooksuga alustamine. Alustasin laupäeval, seega kolmel päeval umbes 35 kuni 40-minutiline jooks ning lisaks mõned venitusharjutused tegid olemise küll suhteliselt heaks. Homme hommikul jätkan ujumisega ning üritan ka jooksmist tulevikus jätkata.
Esimesel aprillil toimus järjekordne majadevaheline võistlus, otsetõlkes väravapall. Ma ei tea, kas goalball´i-nimeline mäng eksisteerib ka võistlusmääruste järgi. Põhimõtteliselt on kõigil mängijatel silmad kinni seotud ning oma värvat ehk seina tuleb kaitsta vaid kuulmise järgi palli suunda aimates.Jõudsime tüdrukute tiimiga poolfinaali ja uus kogemus oli päris huvitav.
Laupäeval, 31. märtsil toimus Ameerika päev, õhtul ka show. Päev iseenesest midagi väga rabavat endaga kaasa ei toonud ning õhtul esinesin kahe tantsuga. Lisaks korraldasime õhtusöögi ajal sööklas line-tantsu koostantsimise.
Eelneval nädalal toimus ka Leirskule treening. Leirskule toimub kõigi Norra põhikooli õpilaste jaoks vähemalt ühe nädala jooksul, kevadel või sügisel ning hülmab erinevaid vabaõhu või tubaseid loomingulisi tegevusi. Mina sain oma ülesandeks kajaki juhendaja rolli. Kokku 16 korral, 8 nädalat sellel õppeaastat ja 8 nädalat sügisel peame on 4-5-liikmeliste õpilasgruppidega juhendama põhikooliõpilaste mänge ja muid tegevusi kajakkides siinsamas fjordis.
Lisaks senisele väljaõppele on mul järgmisel nädalavahetusel plaanis võtta osa kajaki juhendaja nn edasijõudnute kursusest, mille läbinud saavad minna ka pikematele matkadele. Veel tulevikuplaanidest rääkides, eelseisev nädal on religiooni nädal, millest üritan ka peagi lähemalt kirjutada.
Kuulasin vaheajal mitmeid vanemat sorti raadiosaateid ning (taas)avastasin mõned eesti lood, üks nendest:
http://www.youtube.com/watch?v=IyCYoKoptm8

Sporditähe all

Olen juba enam kui nädal aega plaaninud uut blogi sissekannet teha, aga võta näpust - siin ta nüüd on.
Veebruari viimane täisnädal oli totaalselt suusatamise päralt. Kõik esimese aasta õpilased läksid Stryne´sse, suusakeskusesse, et nautida viit päeva eemal koolist, teise aasta õpilastest ning õppetööst. Me olime jagatud nelja gruppi; pealtnäha täiesti suvaliselt, tegelikult keerukate arvutuste ja jalanumbri alusel. Päuhapäeva pärastlõunal said kõik, nii kogenud suusatajad kui ka päris algajad, proovida väiksel hostelitagusel alal suusatada. Minu grupi jaoks oli esimene päev vaba, pidime vaid paar tundi köögis abilistena veetma. Ülejäänud päev oli vaba suusatamiseks ja linnas ringi käimiseks. Oletasin enne sinna minekut loomulikult, et läheme kuskile tsivilisatsioonist väljapoole ning raha kui maksevahendit ei lähe tarvis. See polnud muidugi tõsi, aga olen siiski rahul, et ei kulutanud asjatult raha mõttetutele hilpudele.

Teisel päeval läksime kõrgmale mägedesse. Saime mäesuusad ning kõik alustasid väiksel mäel. Pärast lõunat said oskuslikumad suusatajad ennast instruktoritele tõestada ning nii suundusime "päris" suurele mäele. Läbisin suure nõlva kolmel korral ning olen rahul, et olen selle ära proovinud. Rohkem sinna küll ei tõmba.
Kolmas ja neljas päev olid parimad! Need kulusid murdmaasuusatamise tähe all. Kolmandal päeval oli ilm jube: sadas lund, vihma, lörtsi ja tont teab mida veel, aga läbisime edukalt plaanitud raja, ka täiesti algajad. See sai teoks tänu süsteemile, kus kogenumad suusatajad juhendasid personnalselt algajaid. Igal juhul olime õnnelikud, kui jõdsime tagasi sooja ja kuiva bussi. Selleks päevaks polnud aga seiklused otsas. Oosoleval ööl oli meie grupil võimalus ööbida lavvos, mis on sisuliselt püstkoja sarnane põrandata ajutine ehitis. Tee suuskadel sinna polnud kuigi pikk, kuid seda pikem oli öö lumel ning vett tilkuvas lavvos. Enamiku jaoks olid magamiskotid aga piisavalt soojaandvad ning öö üle ei saa kurta. Olen väga rahul, et sain selle kogemuse. Hommikul, pärast äratust kell 5.40 ootas meid üllatus öösel sadanud lume näol. Tagasitee kujunes tulekust keerulisemaks, kuid koos Karriga Soomest hakkasime uut rada sisse sõitma. Jõudes tagasi eileõhtusesse stardipunkti avastasime, et julgelt 85% rahvast on teel maha pudenenud. Jõudsime kiiruga hostelis hommikust süüa, et peagi juba tagasi suusarajale rutata. Viimane päev võlus meid oma kauni ilmaga - sain palju häid fotosid. Tagasi saime pöörduda alles reede hilishommikul, pärast koristamist ja mõttetut passimist. Tagasiteel plaanisin magada, kuid tegelikult kujunes see Eesti-Soome kultuuriliseks ja ühiskondlikuks võrdluseks.

Reede tähendas aga ka Eesti jaoks tähtsat päeva, oli ju 24. veebruar. Seega olime plaaninud Priiduga korraldada eesti õhtusöögi, kuid liitusime peagi teiste soome-ugrilastega, kes tähistasid Ida sünnipäeva. Üritasin selleks puhuks ka mingil määral sini-must-valget kooki küpsetada, mis maitse suhtes ka ünnestus, kuigi koloriidilt jättis soovida. Igal juhul kujunes see sünnipäev järgnevaks soome-ugri kogunemiseks.
Järgnev nädal kujunes suhteliselt sündmustevaeselt.Suuremaks asjatamiseks kujunes reedene päev - Norra maja mentori, Mariano sünnipäev. Otsustasin hommikul, et küpsetan talle koogi ning nii mässisin ennast lootusetult peo korraldamise ämblikuvõrku. Kokkuvõttes läks sünnipäevapidu korda - oli nii kooke kui külalisi ja Mariano oli tõesti üllatunud.
Eelmine nädal kulmineerus aga eile poolmaratoniga. Just nimelt, 21 kilomeetrit joostes, näidates samas solidaarsust Lääne-Sahara pagulaslaagrite suhtes. Kahtlesin nime kirja pnaekul pisut, kuid pärast kolmapäevast proovijooksu tundsin end kindlamalt ning otsustasin registreeruda. Eilne jooks kujunes minu jaoks päris edukaks, erinevalt Priidust. Sain oodatust parema aja (2:04:23) ning lisaks ka 3. koha tüdrukute arvestuses. Ning erinevalt valdavast enamusest, kes eile jooksul rajal oli, on mu jalad vägagi talutava konditsioonis, väljaarvated kaks ärahõõrutud varvast. Tunne pärast lõppu oli igal juhul vägev. Saan nüüd öelda: tehtud!