Helme roositud kindad

Sellel semestril on meil silmuskudumine, mille raames oli ülesandeks kududa kindad. Kammisin läbi muis.ee otsingusüsteemi ning uue ja omapärase nähtusena eesti kindakunstis jäid silma roositud kindad. Varem oli jäänud mulje, et neid on peamiselt kootud Pärnumaal, kuid avastasin ka palju roositud kindaid Mulgimaalt, eriti Helme kihelkonnast. Võrreldes teistega võlusid mind kohe mustale taustale erksate värvidega pääle õmmeldud kirjadega kindad. Originaalkindad on valmistatud Hummuli vallas Vanamõisa külas ning kogutud muuseumifondi 1911. aastal.

ERM 3475/ab Helme

Oma kindad üritasin kududa võimalikult originaalilähedaselt nii suuruse kui tehnika poolest. Muutsin pisut kirjavärve ning lisasin paari kohta mõne lillat värvi motiivi osa. Minu jaoks oli tehniliselt uus võte pöidlakiilu kudumine, mis tõepoolest muudab kindad paremini käes istuvaks. Täna jõudsin lõpuks ka kindaid pildistama, kuigi lumise tausta kohalejõudmist ei suutnud ära oodata.

Miks kujutab peavoolumeedia liigtarbimisest hoiduvaid ja loodusega kooskõlas elada soovijaid kui kampa napakaid?

Vahendan ühe artikli...

Muusik ja maailmarändur Indrek Tammoja mõtiskleb portaalis Alkeemia suurima tarbimispüha ehk jõulude eel teemal, kas tõesti on maailmale vajalik üha enam tarbida ning kutsub üles äratama oma keskkonnast hoolimise teadlikkust ning leidma üles neid väärtusi, mis inimese tegelikult õnnelikuks teevad. 

Ühelt poolt räägitakse riiklikul tasandil kui oluline on säästa ja kokkuhoidlik olla, teiselt poolt innustatakse inimesi ning ettevõtteid ühe suuremale tarbimisele, tootlikkusele, toodangu mahule jne. Lõpuks ei saagi enam aru, kas peame töötama, tootma ja kaevandama selleks, et igal poolaastal omale uus nutiseade hankida, et ettevõtte omanikul oleks veel üks villa ja luksusjaht Vahemere sadamas rohkem, või et riigil oleks priskem rahakott, millega sotsiaalset ebavõrdsust vähendada, ilma, et see raha enne abivajajani jõudmist poliit-idiootsuste reaktiivmootoris tolmuks põleks.

Me kurdame, et Eesti majandus seisab paigal, ei ole arengut. Kui keegi tarkpea ütleks, mida ta selle arengu all näeb, kuhu soovib jõuda, milline on pilt tulevikust – et tarbiksime ühe uuemaid tehnoloogiaid, elaksime veel rikkamat ja mugavamat elu? Muidugi ei ole vale tarbida paremaid tehnoloogiaid, kuid kahjuks unustame ära, et kogu selle progressi taga on üha suurenev tarbimine. Unustame küsida: kes kannatab? Loodus, keskkond ehk meie endi leviala? Me võiksime mõnikord peatuda, kasutada olemasolevaid tarkusi ning jätta pideval uuele tehnoloogiale üleminekul mõned versiooniuuendused vahele. Ka sedasi saaks säästa.

Liigtarbimisest hoiduvaid, loodusega kooskõlas elada soovivaid inimesi kujutatakse peavoolumeedias üha enam kui mingit kampa napakaid progressi pidurdavaid neandertallasi, kes käivad hangud pihus, kasvatavad ei tea miks mahetoitu, ravivad ennast ja oma lapsi teelehe ja vaimuväega ning soovivad harida end väljaspool tavapärast koolisüsteemi.

Kuulen Eesti Tervishoiu Muuseumis loengut, kus lugupeetud professor naeruvääristab mahetootjaid ning ülistab GMO’d. Minister soovib raskendada võimalusi alternatiivseteks haridusvõimalusteks pisikestes kogukondades. Meid ähvardavad kriminaalkaristused, kui teadlike täiskasvanud inimestena valime eluviisi väljaspool raame jne.

Kui kaugele oleme nihkunud vastutusest iseenda ja kogu ümbritseva keskkonna pärast? Tohutu looduskatastroof Brasiilias või sõjad ja konfliktid, märkamatu võitlus ressursside pärast, mida peetakse tahvelarvutite ekraanidel, aktsiate ja börsihindadega manipuleerimine ning selle kõige üle valvav sõjatööstus, mille aktsiad iga uue pommivöö lõhkedes ja sõjakuulutuse “valguses” kõrgustesse tõusevad.

Teleekraanid ja ajaleheveerud on täis vägivalda, terrorit, hirmu, valatud ja valamata verd, pisaraid ning higi. Aga sa ei tohi unustada üht – TARBIDA!

Just nüüd tarbimispidupäeva Musta Reede pohmellis ning jõulude kui kõige suurema tarbimisbuumi eel on meil – sinul, minul, meil kõigil – reaalne võimalus maailma aidata. Tarbida ja osta vähem globaalseid tooteid, tarbida vähem peavoolumeediat. Mitte selle pärast, kas meil on või ei ole raha seda teha, vaid, et kuna meil on teadlikkus ja me hoolimine keskkonnast, iseenda ja oma ligimeste mentaalsest ning füüsilisest tervisest.

Peatame tarkusega, mitte hirmudega, majanduskasvu oravaratta ning vaatame alustuseks otsa tõele, mis meid elusa inimesena tegelikult õnnelikuks teeb. Tarbides ja hingates veidikene rahu, armastust ning väärikat alandlikkust!

Indrek Tammoja

Otepää tekk

Kuu aega on möödunud viimasest uuendusest ning vahepealne aeg on möödunud töiselt. Selle tõestuseks ka fotod äsja valminud Otepää teki koopiast. Originaali mõõdud Vabaõhumuuseumis olid 165*165, aga mina kohandasin seda ning kudusin 145*200 mõõtudega teki. Lõim linane ja sissekude 2-kordne villane.

Originaal - EVM 142:113 Otepää

Uus tekk sündimas

Mustrikord

Valmis tekk osutus suuruselt täiesti sobivaks voodikatteks, mõnus soe ja maavillane

Aivari kahed Kuusalu kindad

ERM A 816:32//ab Kuusalu, originaal

Esimesed koopialaadsed kindad

Teised kindad

Jäätmevabadus

Sattusin mõni päev tagasi ühe huvitava artikli peale, kuidas üks ameeriklanna on juba 2 aastat elanud põhimõtteliselt ilma prügi tootmata. Sealt juhtusin edasi Zero Waste Home saidile, kust tooksin esile ka mõned kasulikud nõuanded jäätmevabaduse teel.

• Kõike olulisem on inglise keeles täita 5 R nõuet. Ehk refuse what you don´t need; reduce what you do need; reuse what you consume; recycle what you can ´t refuse, reduce or reuse; rot (compost) the rest. Eesti keeli siis  keeldu sellest, mida sa ei vaja; vähenda, mida vajad; taaskasuta, mida tarbid; töötle ümber, millest sa ei saa keelduda, vähendada või taaskasutada; komposteeri ülejäänu.
• Kõiksugused kehahooldusvahendid - deodorandid, hambapastad, šampoonid jne - on võimalik valmistada kodustest vahenditest või osta otse tootjalt ilma üleliigse pakendamiseta. Samuti on palju säästlikumad kodu puhastamise vahendid kõige käepärasemad nagu sooda ja äädikas. 
• Kasuta taas täidetavaid kirjutusvahendeid. Andmete teisaldamiseks mälupulka CD asemel ning ära osta muusikat CDl, kui see on võimalik vituaalselt alla laadida. 
• Minu jaoks tundub kõige keerulisem saada hakkama jäätmevaba majandamisega toidu valdkonnas. Selleks on mõistlik käia poes kord nädalas, et vältida impulssoste. Hoia poes käigu jaoks alati varuks korve ja kotte, ka väiksemaid kotte kaalukaupadele ning purke.
  Oma taaraga poes käimisest on varem kirjutatud ka Bioneeris. Tundub, et Californias on lihtsam saada poodidest kaupa kätte oma taaraga, kui Eestis. Aga eks siis jääb ju siingi alati võimalus ise kasvatada või osta talunikelt. 

Seened toidulaual ja kultuuriloos

Eelmisel aastal uurisin terviseakadeemia referaadi raames eestlaste loodusliku taimse toidu traditsioone. Juba mõnda aega plaanisin lugeda Aivar Jürgnesoni raamatut "Seened kultuuriloos" (2005, Kirjastus Argo), mille nüüd lõpuks ka kätte sain. Mõned lõigud olid päris huvitavad ning toon need siinkohal ka esile.

Traditsioonilises külaühiskonnas, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses olid Eestis seenekorjajateks peamiselt vanemad naised. See tuleneb tollasest talupere iseloomust, mis tegutses eelkõige majandusliku üksusena. Kuna noorem naispere pidi sageli karja talitamise kõrval ka põllutöid tegema, jäi köögimajandus ja korilus sageli vana perenaise kanda.
Huvitav on veel seente kategoriseerimine mõlema, nii loomse kui taimse toidu hulka, mis on periooditi olnud erinev. Taimetoitu söödi looduse ringkäigust lähtuvalt pigem kevadeti, kuid seeni nagu ka liha tarvitati eriti tihedalt sügisel ja talvel. Seened kuuluvad paiguti ka hilissuviste ja sügiseste tavanditoitude hulka. Jaakapäeval (25. heinakuud) söödi seenekastet, kasu- ehk mihklipäeval 29. sügiskuul erinevaid seenetoite ning sügiseseks talgutoiduks on sageli olnud seenesupp. Peipsi ääres valmistati esimesel jõulupühal seenepirukat. Tarvastus söödi liugupäeval tanguputru seentega.

Teine huvitav teema šamanismi ja kärbeseene-päkapiku seose kõrval oli veel ürgne kujutelm looduse taastootvast väest. Pärimuse järgi on korilased jätnud metsa esimesed korjatud marjad-seened. See võib olla element ürgusundist, kus loodus suudab end taastada, kui on säilinud mingidki jäänused, toimub igavene tasakaalule püüdlev ringkäik. Sellise arusaame juures pärinevad küttimis-korilusaegsest ühiskonnast, ajast, mil kultuuris valitsesid animistlikud väekujutelmad, totemism, esivanemate kultus, jahimaagia. Samasse usundi kihistusse kuulub ka küttide tava matta tabatud saakloomade luud metsa maha, et neist võiks kasvada uus loom. Taassünni tagamine sel kombel pidi jahimehele tagama jahiõnne ja üldise heaolu. Tuntuim näide on karuluude matmine. Analoogne on ka koltasaamide tava visata söödud kalade luud võimalusel tagasi järve, et neist taas kalad tekiksid. Sama on veel viimastel sajanditel teinud eesti rannaelanikud.

Kasetohu lainel

Sügisemestril seisab mul ees aine nimega "Kasetoht tarbematerjalina". Kes aga üritab sügisel metsast tohtu varuda, on lootusetult hiljaks jäänud. Kase- nagu ka teiste puude koort on kõige mõisltikum ja lihtsam koguda mähiajal ehk alates mahla kinni jäämisest kuni maksimaalselt juuli keskpaigani. Eile võtsin siis ette tohu sugadeks ehk punumiseks vajalikeks ribadeks lõikamise. Väike fotoülevaade sellest tööst ka allpool.

Tohusoad - suga pole ainult kangakudujatele tuttav mõiste!

Täpne mõõtmistöö

Omajagu tööd on veel teha...

Töölaud on ikka tekstiilikale kohaselt õmblustemaatiline