Pean endaga nüüd blogi suhtes veidike kurjustama. Plaanisin suvel küll päris mitmel korral blogisse uusi sissekandeid teha, kuid pisukese laiskuse ning kodust puuduva Interneti tõttu jäid need plaanid katki. Täna, olles innustunud oma RCNi esimese aasta, Katrini, vastest blogist, võtsin taas asja käsile.
Võttes kokku suve jooksul tehtu, peaksin mainima juulis aset leidnud Itaalia reisi, mis kujunes kokkuvõttes päris toredaks. Lisaks sai käidud Viljandi folgil ning veel mujalgi Eestimaal ringi reisitud, seehulgas õnnestus eelmisel nädalal rattamatka käigus Kaarliga ka Eesti kõrgeim punkt merepinnast vallutada. Ja nii see suvi mööda saigi.
Reedel, 17. augustil võtsin taas jalge alla tee Norramaale, seekord Oslosse. Kõik teise aasta õpilased kogunesid sinna, et kaeda veidi ringi linnas ning osaleda konverentsil. Seejärel, ööl vastu pühapäeva võtsime taas suuna Flekkesse kolledži poole. Jõudsime kohale hommikuks ning siis algas suur asjade lahti pakkimine ja enese sisse seadmine, mis kestab veel praeguseni. Kuna midagi väga mõistlikku peale saabuvate esimeste aastate ootamist nagunii teha pole, alustasin täna hommikupoolikal ka jooksmisega ning pärast lõunat läksin lähedalasuvale saarele marju korjama. Kogunes päris kena saak pohli ja viimaseid mustikaid. Loodan, et saan homme või pisut hiljem miskit neist valmistada.
Praeguseks hetkeks on mu tuba täielikult koos. Sellel aastal on minuga samas toas Ryan Liibanonist, Isabel Ecuadorist, Frida Taanist ja Stephanie USA´st. Loodan, et toa üldine atmosföör kujuneb peaaegu sama kõrgeks, kui ise seda eelmisel aastal. Praegusel hetkel jääb veel ligi kaks tundi Katrini tulekuni, nii et aega ootamise tarbeks puudu ei jää, ei saa veel rahulikult und nautida.
Päris imelik tunne on olla teise aasta õpilane, samas ka hea ja asjalik. Ärevus on ikkagi peaaegu sama suur kui aastatagusel ajal. Kindlasti põhjustab järgnevatel nädalatel palju peavalu uute nägude ja nimede meelde jätmine. Aga saan end lohutada faktiga, et esimese aasta õpilased peavad veelgi rohkem nimesid meelde jätma.
