Olen blogi viimase kuu jooksul täielikult hooletusse jätnud. Ei saa kurta nö materjali puuduse üle, kuid pole olnud tuju ega ettevõtlikkust kirjutamiseks. Täna, veetes terve päeva kodus, jõudsin lõpetada põhimõtteliselt poolt oma maailmakirjanduse esseest. Kardetavasti pean praegu olemasolevast tekstist aga ligi ühe kolmandiku ära muutma või sootuks maha kriipsutama, kuna vastasel juhul ületaksin samamoodi jätkates suuresti sõnalimiiti.
Pöördudes tagasi esimese poolaasta lõpu juurde RCN-is pean ütlema, et lahkusin koolist vastakate tunnetega. Ühelt poolt soovisin väga koju tulla ning peret ja sõpru üle pika aja näha, kuid teisalt ei tahtnud lahkuda kolledžis kalliks saanud inimestest. Lisaks oli mu viimane nädal koolis üpris tore, viimatel päevadel saabus ka päris talv ning ilm oli ebaharilikult võrratu. Kahjuks olenviimaste RCN-i piltide kausta saladuslikult kaotanud ning ei saa hetkel seda kaunist vaatepilti jagada.
Jõudsin Tallinnasse üle-eelmisel neljapäeval, pärast peaaegu 24-tunnist reisi. Alustasime liikumist kolmapäeva õhtul kell seitse, veetsime öö Bergeni lennujaamas ning suurema osa päevast saatsin mööda Frankfurdis. Euroopa lennuliiklus ei hõlma just märkimisväärselt palju otselende Norra ning Baltimaade ja Soome vahel.
Esimene nädalalõpp siinmail möödus suuresti sõpradega kokkusaamise tähe all. Järgneva ehk eelmise nädala võib tituleerida "ettevalmistused jõuluballiks", kuna põhimõtteliselt kolme päevaga valmisid mu õmblusmasina mürina saatel kaks kleiti ning nii suundus ka suur osa kohalikulikust rahvast Rõngu kooli jõuluballile. Sellel aastal toimus see esmakordselt kooli võimlas ning uus oli minu jaoks seegi asjaolu, et ei pidanud ise korraldamisprotsessis osalema.
Ei saanud ma sugugi kergemalt hingata ka selle nädala alguses, olukord oli vaata et veelgi pingelisem, sest teisipäeval ootas eest üks mu senise elu kõige närvesöövamaid hetki - riiklik autosõidueksam, mille imakormbel läbisin. "Tehtud!" tsiteerides teate küll, keda. Nüüd võin vist rahus väita, et pinged on maas ning pole vaja vaheajal enam eriliselt tõmmelda.
Olen miskipärast sellel aastal pooleldi kaasa liikunud ka üleüldise jõuluvooluga ning seepärast on mul ka üks jõulusoov. Jõulumees, ilmataat või vanatont ise, kes aga vastutab sademete eest, paluksin püsivat lumikatet ja valgeid jõule!
No comments:
Post a Comment