Maailmaparandajad

Käimas on esimene koolinädal peale vaheaega. Aeg kulgeb tavakohaselt suhteliselt kiiresti, kuigi märkimisväärselt palju õppimist pole. Siiski on taas päevakorral teised klassivälised projektid. Ma ei tea, kas see on tingitud UWC mõjust, ilmastikust või millestki muust, kuid tunnen, et tarvidus mõelda ja avaldada arvamust mitmete globaalselt oluliste teemadega seoses on viimasel ajal muutunud eriti oluliseks. Informatsioonitulv on pidev ning suuremahuline, mistõttu on kohati keeruline selles massis orienteeruda. Toon siinkohal välja mõned kasulikud ja vajalikud viited sellel nädalal minu jaoks päevakorral olnud teemade kohta.

Jaanuaris leiab aset Model United Nations, mis - nii palju kui ma siiani olen aru saanud - tähendab väga formaalset debatti globaalsete valupunktide üle, kusjuures kõik esimese aasta õpilased on määratud esindama oma komiteed mingi riigi delegaadina. Mina olen osa meie ÜRO sotsiaal- ja humanitaarkomisjonist ning pean sams olema ka Rootsi delegaat. Siiamaani olen oma positsiooniga rahul, kuid pean tegema veel palju uurimistööd käisteldavate küsimuste mõistmiseks. Kahe ja poole päeva jooksul käsitleme oma grupiga kahte olulist probleemi: ladinaameeriklaste immigratsioon läbi Mehhiko USAsse ning Prantsusmaa/Euroopa tauniv hoiak moslemi naiste riietuse ehk hižabi (burqa-ban) osas. 

ÜRO humanitaarinfo: http://www.un.org/en/humanitarian/.

Kolmapäeva õhtu jätkus kohtumisega Global Concerni korraldamise osas. See toimub küll alles märtsis, kuid alustme mõttetööga juba praegu. Teem pole piiritletud ning see on vist hetkel kõige suuremaks komistuskiviks. Samuti on õhus idee korraldada samaaegne GC kahes koolis ning saadud tulemusi ja ideid hiljem võrrelda.
Mul tekkis selles osas idee, mis kuulub kultuuri valdkonda: vähemusrahvused ja muud väikesearvulised etinilised grupid, nende identiteet, keel ja kultuur tänapäeva kiirelt muutuvas ühiskonnas. Eestlastele kõige lähemad sidemed paiknevad kindlasti Vene poole peal meie sugulasrahvaste juures.
Sissejuhatus soome-ugrilaste teemasse: http://estonia.eu/about-estonia/society/finno-ugric-peoples.html.
Kultuuriline mitmekesisus: http://unesdoc.unesco.org/images/0018/001847/184755e.pdf.
Järgmine oluline ja huvitav teema on minu jaoks vabatahtlikkus. RCNi mitmed õpetajad on olnud vabatahlikud kõige erinevamates paikades üle maailma. Meie koolil on ka oma vabatahtlike lähetussüsteem, mille kaudu saab leida kasulikke pakkumisi erinavatelt elualadelt. Tasub silma peal hoida: http://volunteers.uwcrcn.no/.

Siit nurgast ja sealt nurgast - kokkuvõttes kunsti lipu all

Peatselt lõppev nädal oli kolledžis aja maha võtmiseks. Osa rahvast läks koju või lihtsalt mööda Euroopat või Norrat reisima, kuid suurem osa või siiski Flekke´sse.

Tegelikult algas vaheaeg hirmuäratava avapauguga - Halloweeni pidu laupäeva õhtul. Otsustasime Bernarda ja KimEng´iga end veidike, tegelikult päris palju, meikida ja tantsima minna. Aeg möödus aga kiiresti ning jätkasime oma õudusliku välimusega ringkäiku siinsete majade vahel peo lõppedes.

Nädal algas kolmepäevase reisiga kohalikku tallu - Heggnes´i. Lisaks matkamisele läbi metsa, üle mägede ja orgude (siin sõna otseses mõttes) pidime kohale jõudes jääkülma toa üles soojendama ning ennast sisse seadma. Enamik ajast seal olles kulus magamisele ja filmide vaatamisele, muidugi ei saa unustada koos laulmist ja küpsetamist. Teisipäeva pärastlõunal võtsin ette jalutuskäigu kohalikus metsas ning tegin ka mõned pildid.

Kolmapäeval naastes jätkasime tüüpilise vaheaja rutiiniga - filmimaraton ja muud otseselt ebavajalikud tegevused. Üllatuslikult lugasin aga e-maili, mis kutsus üles idaeurooplaste kogunemisele. Nimelt on siin tavaks pidada ühe kontinendi või selle mingi kindlapiirilisema osa rahvuste kogunemisi. Küpsetasime siis reede õhtuks taas traditsioonilisi Ida-Euroopa toite; otsistasin teha kamajahust muffineid nagu Euroopa päevalgi. Suhteliselt oodatult sai sööki palju, kuid kõik kutsutud eurooplased ei ilmunud kohale, mistõttu annetasime ligi poole toidust muule rahvale.

Lisaks eelnevale üritasin võimalikult palju aega veeta jõusaalis ja ujulas. Täna käisin üle pika aja ka päriselt jooksmas soojenduseks. Püüan kuni poolaasta lõpuni ka selle harjumusega jätkata. Loodetavasti on see lihtsam kui ennist jooksuga, sest üritame käia jõusaalis toakaaslastega koos ülepäeviti.
Ning pöördudes tagasi pealkirja juurde - miks küll "kunsti lipu all"? Lisan peagi ka pilte oma kunsti- ja käsitööalastest tegemistest. Tahaksin nendega veel ulatuslikult jätkata, kuid nüüd tuleb taas õppima hakata. Teisipäeval ootab ees esimene tõeline test - matemaatika võrrandite test. Sellega seoses möödub homne pärastlõuna vist pilguga matemaatika õpikus.

"Life is good!" nagu Ulrika ütleks

Paus kirjutamises on tahtlikult või tahtmatult taas kord pikale veninud. See-eest vahepealne aeg on olnud tegus.
Eelmisel laupäeval oli, nagu juba varem mainitud, Euroopa päev. Esialgu tundus, et kõik laabub ajalises ja ka muus mõttes ladusalt. Neljapäeva õhtul oli show esimene proov, mis venis tund aega pikemaks elektrikatkestuse tõttu. Reedene peaproov sujus enam-vähem ladusalt. Siiski otsustasime laupäeva hommikul end suhteliselt vara voodist välja ajada, et paar etteastet veelkord läbi proovida. Kokkuvõttes lõin kaasa neljas etteastes: avalöök kabaree ja kankaani näol, "Röövlitütar Ronja" tunnusmeloodia kooriversioon, Eurovisiooni paremiku läbilõige ning "traditsiooniline" eesti tants. Hommikuses proovis kõlas Eesti 2001. aasta eurolaul Padari ja Bentoni võltsesituses päris kenasti - tegelikeks esitajateks mina koos oma toakaaslase Bernardaga. Hiljem proovisime Priiduga läbi kehamaalingu eesti tantsu jaoks. Loomulikult lootsin, et saan kohe pärast sööki hakata klassiruumi meie Eesti esitluseks ette valmistama. Enne seda aga tuli ligi 5 meetri kõrguselt auditooriumist alla kangutada Eesti lipp, mis polnud aga kergemate killast ülesanne. Siiski mul õnnestus see ning sain mingil määral alustada klassi ettevalmistamisega esitluseks. Plaanisin küpsetada kamajahust ja Eesti nisupüülist pannkooke, kuid saadaval olevate ahjude ning pannide puudujäägi tõttu kujunesid sellest tainast viimasel hetkel muffinid, mis maitsesid tõesti eestimaiselt üle pika aja.
Kui basaar lõpuks alanud oli, ei tulnud sagimisest puudu. Enne õhtusööki pidin aga veel sööklasse jõudma, kuna reedel valmistasin sõira, küll mitte õigete köömnete, vaid mingi veidra pulbriga. Niisiis lõikasin sõira lahti ja tulemus polnud paha, ma ütleks, kuigi maitse oli väga teistsugune, kui algselt ette kujutasin. Maitsnud kiirelt ka teisi Euroopa õhtusöögi komponente, pidin olema juba valmis moeetenduseks. Sisuliselt tähendas see küll rahvariietes mööda sööklat ringi kõndimist. Nukaaka Gröönimaalt kandis aga mu teist komplekti, mis pidi esindama tänapäeva Eestit ehk sisaldas minu igapäevaseid riideid. Edasi ruttasin tagasi oma tuppa, et vahetada riided show´ks ja teha kiire meik. Show´d ei hakka siinkohal pikemalt kirjeldama, sest isiklikult ei näinud enamikku sellest nn otseesituses. Siiski mainin, et Ronja laul kujunes röövellikuks katastroofiks, kuid eesti vaimu esindasime minu arvates küll väga edukalt oma tantsuga. Õhtu jätkus peoga, kuid pärast mõningast tantsimist läksin tagasi kunstiruumi, et sorteerida esitlusest üle jäänud asju.
Pühapäev oli suhteliselt rahulik ja täis õppimist. Õhtul läksime Eriku, meie nõustaja poole, sest ta korraldas järjekordse õhtusöögi. Selle nädala märksõnadeks võivad vist ametlikult olla näidend, politsei ja vaheaeg. Näidend tuli sellesse nädalasse ootamatult; kuigi tegelikult on see Ronja laulu edasiarendus. Peame röövlinädendiga esinema 19. novembril, rahvusvahelisel lastepäeval. Politsei kõlab küll kurjakuulutavalt, kuid tegelikult tähendab see eilset reisi. Käisime Floro´s, kus lõplikult kinnitati meie Norras viibimine. Lisaks saime veidike kesklinnas ringi kõndida. Ja vaheaeg muidugi seetõttu, et täna algas novembri vaheaeg - nädal aega ilma tundideta! Aga sellest juba mõne aja pärast, sest ega ma täpselt veel ei tea, mis juhtuma hakkab. Igal juhul nüüd on aeg tantsima minna.