Sporditähe all

Olen juba enam kui nädal aega plaaninud uut blogi sissekannet teha, aga võta näpust - siin ta nüüd on.
Veebruari viimane täisnädal oli totaalselt suusatamise päralt. Kõik esimese aasta õpilased läksid Stryne´sse, suusakeskusesse, et nautida viit päeva eemal koolist, teise aasta õpilastest ning õppetööst. Me olime jagatud nelja gruppi; pealtnäha täiesti suvaliselt, tegelikult keerukate arvutuste ja jalanumbri alusel. Päuhapäeva pärastlõunal said kõik, nii kogenud suusatajad kui ka päris algajad, proovida väiksel hostelitagusel alal suusatada. Minu grupi jaoks oli esimene päev vaba, pidime vaid paar tundi köögis abilistena veetma. Ülejäänud päev oli vaba suusatamiseks ja linnas ringi käimiseks. Oletasin enne sinna minekut loomulikult, et läheme kuskile tsivilisatsioonist väljapoole ning raha kui maksevahendit ei lähe tarvis. See polnud muidugi tõsi, aga olen siiski rahul, et ei kulutanud asjatult raha mõttetutele hilpudele.

Teisel päeval läksime kõrgmale mägedesse. Saime mäesuusad ning kõik alustasid väiksel mäel. Pärast lõunat said oskuslikumad suusatajad ennast instruktoritele tõestada ning nii suundusime "päris" suurele mäele. Läbisin suure nõlva kolmel korral ning olen rahul, et olen selle ära proovinud. Rohkem sinna küll ei tõmba.
Kolmas ja neljas päev olid parimad! Need kulusid murdmaasuusatamise tähe all. Kolmandal päeval oli ilm jube: sadas lund, vihma, lörtsi ja tont teab mida veel, aga läbisime edukalt plaanitud raja, ka täiesti algajad. See sai teoks tänu süsteemile, kus kogenumad suusatajad juhendasid personnalselt algajaid. Igal juhul olime õnnelikud, kui jõdsime tagasi sooja ja kuiva bussi. Selleks päevaks polnud aga seiklused otsas. Oosoleval ööl oli meie grupil võimalus ööbida lavvos, mis on sisuliselt püstkoja sarnane põrandata ajutine ehitis. Tee suuskadel sinna polnud kuigi pikk, kuid seda pikem oli öö lumel ning vett tilkuvas lavvos. Enamiku jaoks olid magamiskotid aga piisavalt soojaandvad ning öö üle ei saa kurta. Olen väga rahul, et sain selle kogemuse. Hommikul, pärast äratust kell 5.40 ootas meid üllatus öösel sadanud lume näol. Tagasitee kujunes tulekust keerulisemaks, kuid koos Karriga Soomest hakkasime uut rada sisse sõitma. Jõudes tagasi eileõhtusesse stardipunkti avastasime, et julgelt 85% rahvast on teel maha pudenenud. Jõudsime kiiruga hostelis hommikust süüa, et peagi juba tagasi suusarajale rutata. Viimane päev võlus meid oma kauni ilmaga - sain palju häid fotosid. Tagasi saime pöörduda alles reede hilishommikul, pärast koristamist ja mõttetut passimist. Tagasiteel plaanisin magada, kuid tegelikult kujunes see Eesti-Soome kultuuriliseks ja ühiskondlikuks võrdluseks.

Reede tähendas aga ka Eesti jaoks tähtsat päeva, oli ju 24. veebruar. Seega olime plaaninud Priiduga korraldada eesti õhtusöögi, kuid liitusime peagi teiste soome-ugrilastega, kes tähistasid Ida sünnipäeva. Üritasin selleks puhuks ka mingil määral sini-must-valget kooki küpsetada, mis maitse suhtes ka ünnestus, kuigi koloriidilt jättis soovida. Igal juhul kujunes see sünnipäev järgnevaks soome-ugri kogunemiseks.
Järgnev nädal kujunes suhteliselt sündmustevaeselt.Suuremaks asjatamiseks kujunes reedene päev - Norra maja mentori, Mariano sünnipäev. Otsustasin hommikul, et küpsetan talle koogi ning nii mässisin ennast lootusetult peo korraldamise ämblikuvõrku. Kokkuvõttes läks sünnipäevapidu korda - oli nii kooke kui külalisi ja Mariano oli tõesti üllatunud.
Eelmine nädal kulmineerus aga eile poolmaratoniga. Just nimelt, 21 kilomeetrit joostes, näidates samas solidaarsust Lääne-Sahara pagulaslaagrite suhtes. Kahtlesin nime kirja pnaekul pisut, kuid pärast kolmapäevast proovijooksu tundsin end kindlamalt ning otsustasin registreeruda. Eilne jooks kujunes minu jaoks päris edukaks, erinevalt Priidust. Sain oodatust parema aja (2:04:23) ning lisaks ka 3. koha tüdrukute arvestuses. Ning erinevalt valdavast enamusest, kes eile jooksul rajal oli, on mu jalad vägagi talutava konditsioonis, väljaarvated kaks ärahõõrutud varvast. Tunne pärast lõppu oli igal juhul vägev. Saan nüüd öelda: tehtud!