Laulu väest ja leelosõnade tegemise kunstist

Laulu vägi ilmneb tema sõnumis, kui jõuliselt suudab laulja oma esitusega mõjutada kuulajaid ja ümbritsevat keskkonda. Laulja roll laulusõnade elustajana pole siinkohal sugugi vähetähtis. Hindan kõrgelt lauljaid, kes suudavad kohapeal vastavalt olukorrale laulusõnu juurde luua ning koheselt muutustele reageerida, järgides samas traditsiooni. Eile leidsin pool-kogemata Õie Sarve artikli peaaegu aasta tagusest Sirbist, mis sobis minu tundmustega väga hästi kokku. Järgneb artikkel.

Iga rahva kultuuri kuulub laul, tants ja pillimäng elu loomuliku osana. Setode igapäevaelus on laulmine olnud nii tavaline ja iseenesestmõistetav oskus, et selle traditsiooni kadumise võimalust ei osanud külaühiskonnas keegi kartagi. Kuid siiski, teistmoodi elulaad on paratamatult tõrjunud seto keele ja laulmise tagaplaanile, on tekkinud olukord, kus laulukultuur vajab elushoidmiseks abi, tuge ja teadlikku lähenemist, et mitte hääbuda. Kuna külaühiskond ja kodud ei ole enam ainsad keele ja laulu õppimise, omandamise kohad, siis täidavad seda ülesannet seto leelokoorid nii Setomaal kui ka linnades ning kursused. Seto kuningriigi üheks peamiseks mõtteks oligi soov sõnoliste võistlusega püüda hoida alal oskus luua kohapeal teemale vastav laul.

Seto esikõnelejate soovil ja abiga esitas Eesti riik 2008. aasta septembris seto leelo inimkonna vaimse kultuuripärandi kaitse komitee liikmetest moodustatud alakomiteele. Araabia Ühendemiraatides Abu Dhabis kokku kogunenud komitee otsustas 2009. aasta 30. septembril lisada ka seto mitmehäälse laulutraditsiooni UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Selles nimekirjas olemine paneb suurema kohustuse setodele endile ja samuti riigile, et toetada ja suunata seto laulu omandamist ning aidata vastavalt võimalustele sellele kaasa.

Võin julgelt öelda, et seto laul on elus selles mõttes, et eri laululiike esitatakse lavadel võimalikult autentselt ja tehakse töötlusi ning luuakse uusi laule vastavalt vajadusele. Seto laul ei ole ammu enam ainult seto rahva lauldud, vaid nii vanemaid kui ka uuemaid laule võib kuulda kooridele seatuna ja peaaegu igal suuremal või väiksemal peol, kokkusaamisel, festivalil kõlab seto laul. Viimasel ajal moodustatakse seto lauluansambleid, kus ei pruugi olla ühtegi setot, kes oskab emakeelena seto keelt, ja ka seto ansamblites on mitmeid mittesetosid. Seto laulukultuuris on alati olnud improviseeritud laulud ehk kas kohe kohapeal vastavalt olukorrale loodud laul või siis ette mõeldult personaalne laul kellelegi. Varemalt sellised laulud tekkisid ja kadusid, sest neid oli vaja korraks. Ei olnud ka ju lindistamise võimalust ega kirjapanemise oskust. Inimesed ei tundnud mingit vajadust ühehetkelaule pikemalt säilitada. Kui mõni huvitavam laulurida jäi kellelegi meelde ja see anti seda korrates teistele edasi või pani keegi selle oma laulu sisse, siis need võisid säilida ja on ehk jõudnud meiegi aega.

Viimastel aastakümnetel oleme end harjutanud, et juhumõtted, olulised sündmused ja tulevikuplaanid on vaja kirja panna, muidu ununevad. Küllap selline hoiak tuleneb sellest, et me ei usalda enam ennast, meil puudub sisemine kordamise harjumus. Mõned põlvkonnad tagasi, setode hulgas kindlasti, oli meelespidamise oskus olemas.

Kui nüüd täpsemalt rääkida seto laulu ehk leelo loomisest, siis siin kehtib sama asi. Naised oskasid omi mõtteid sättida laulusüsteemi ja kui oli sobilik või vajalik hetk, siis võisid nad kas kohe kohapeal mõelda või varem väljamõeldu sobiliku viisiga laulda. Kuna meie, nooremad naised, ei ela kõik enam setokeelses keskkonnas, siis meie mõtted ei liigu pidevalt setokeelsetena ning laulusüsteemis mõtlemine on juhuslik.

Selleks et praeguses kultuuride tohutus hulgas hoida elus seto laule ja oskust luua ise oma laul, on vaja osata korralikult seto keelt ja ka laulukeelt, teada, kuidas sõnu ritta panna. Improviseeriminegi vajab teadmisi ja harjutamist. Seto laulu peaks proovima panna setokeelsed sõnad, aga kui on vaja väga öelda midagi, mille kohta seto keeles sõna puudub, eks siis pannakse ka eesti sõnu ning küllap hakatakse pikkima sisse ingliskeelseidki.

Tänapäeval on leelotajal kaks võimalust: kas panna oma välja mõeldud laulusõnad paberile ja õppida need pähe või luua need kohe hetkega kohapeal selle põhjal, millised mõtted pähe tulevad. Leelo loomise põhialuseks on parallelism ehk mitmel moel kordamine: hääliku-, sõna-, fraasi- ja motiivikordus. Oma vanaema ja külanaiste käest olen kuulnud, kuidas nad lauluridu sättisid ja erilises rääkimisrütmis laulusõnu kordasid. Lauldes võib lauluviis muuta lauluridu pikemaks vastavalt viisi pikkusele ja siis võetakse appi lisasõnad (jo, no kül’ jne), kui on vaja.

Näiteks sätin siin kaua oodatud soojadest ilmadest ja suvest kokku ühe väikese laulukese ja püüan seletada, miks just sellised lauluread.

Isikliku laulu juurde käivad read naka ma naane laulõmahe, ilosõnnu iskimähe, neid võiks nimetada sissejuhatuseks ehk alustusridadeks. Need read on kõigile teada ja laulmist alustades on hea selle ajal oma ja teiste hääled kokku sättida ning mõte valmis panna.

Mõned lauluread on nagu väljendid, mida pikitakse oma hetkemõtete vahele või millega alustatakse laulmist või ka lõpetatakse. Tulli üles hummogulla, varra väiko valõgõga – sellise reapaarikuga alustatakse pikemaid laule, kus jutustatakse olnust või erilistest juhtumitest. Laulujutustusse peab nüüd tulema mingi tegevus: astõ vällä kaemahe, uma tsõõrilõ morolõ. Setomaal on vanemat tüüpi taluõued hoonetega ümbritsetud ja võibki öelda, et on ümmargune õu ehk tsõõrik moro.

Mis meid väljas ootab? Kas keegi, miski või räägime üldisemast, näiteks ilmast. Ilma kohta võib öelda, et on palav ja päike on ümmargune: pääväkene paistu palavahe, höörik päivä hummogulla. Kuna sellel aastal on suvi olnud vägagi vihmane, siis on päikselised päevad erilised ja oodatud. Laulusõnad vihm om viirdünü’ Vinne poolõ, sado paenu’ Petserehe kinnitavad, et vihm on läinud naabrite juurde ja meil on nüüd ilus suvi, saame hakata heina tegema: iih uut suur suvõkõnõ, lämmi hainaaokõnõ.

Asjakohane on isiklikkuse sissetoomine laulu, et kuidas ma antud olukorras reageerin ning mida ma nüüd teen:

Naasekõnõ ma naarahudi,

imekene ma ilotõlli.

Rihakõsõ’ ma ritta säi,

hangukõsõ’ panni saina viirde.

Hõiksi kokko uma hõimu,

kutsi kokko kol’ poiga.

Laulusõnadega võib otse pöörduda, juhatada, mida peab kohe tegema hakkama, et hein saaks ruttu maha niidetud ja siis kokku riisutud: võtkõ’ vikaht, haarkõ’ hangu’, rihha jättü-üi ribõlõmma.

Selle lühikese laulukese võiks lõpetada nüüd mõne kokkuvõtva reaga, mis on antud juhul mõeldud artikli lugejatele.

Panni siiä’ laulusõna’,

hiidi siiä’ ilosõna’.

Laulkõ’ perrä, kiä julgas,

teke’ mano, kiä mõist.

Iga laulutegija ehk sõnoline loob võistlusel samal teemal talle omase sõnakasutusega laulu. Kohapeal seto laulu tegemine nõuab head keskendumisvõimet ja kiiret mõtte liikumisele vastavalt sobivate sõnade leidmist ning muidugi ka erinevate viiside tundmist, lauluoskust.

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/varamu/leelosonade-tegemise-kunst/

Vahendatud intervjuu - Toomas Trapido: nii elu kui inimene on terviklikud nähtused

Üle pika aja mõtlesin, et võiks postituse teha. Täna jättis väga hea mulje Toomas Trapido intervjuu, mis ilmus Alkeemia saidil ja mida osalt järgnevalt vahendan.

Intervjuu Gaia Akadeemia eestvedaja Toomas Trapidoga avab tervikliku maailmavaate tagamaid ja räägib, mis on Gaia Haridus ning kuidas see kombineerib põliseid teadmisi innovaatiliste tarkustega.

Mis võiks olla ühist ökopeldiku ehitamisel, tuumšamanismil ja mediteerimisel? Bioloogiharidusega loodusemehest õppejõu Toomas Trapido jaoks on need kõik võrdselt olulised osad täiskasvanutele mõeldud unikaalse akadeemia õppekavas.

Gaia Akadeemias õpetatakse muu hulgas naabrite teretamist, vestluspartneri ärakuulamist ja seoste loomist näiliselt täiesti eraldiseisvate nähtuste vahel. Samuti seda, et ökokogukondlike põhimõtete järgi elamiseks pole tarvis end internetist jäädavalt lahti ühendada ning püüda omavalmistatud rõivastes omapüstitatud püstkojas ületalve vastu pidada. Saab ka leebemalt.

Kirjelda Gaia akadeemia loomise protsessi, palun!

Kui me kunagi hakkasime väikese seltskonnaga ökokülade temaatikat uurima, nende praktiseerivaid liikmeid välismaalt siia endile külla kutsuma, ise neis paigus külas käima ja vastavat kirjandust lugema, sai esiteks selgeks, et need on väga ägedad kohad. Mõnes mõttes ongi need nagu laborid, kus katsetatakse 21. sajandile sobivaid lahendusi. Osad töötavad, osad ei tööta. Aga need, mis tööle hakkavad, on end suutnud tõestada eriti jätkusuutlikena. Olgu need siis otseselt ökoloogiatemaatikaga seotud või hoopis inimkooslustes toimuvate sotsiaalsete suhete korrastamisega. Teiseks kujutab see kõik endast tänuväärt materjali, mida võiks iseloomustada märksõnaga terviklikkus. Peldikute ehitamisest meditatsioonitehnikateni välja - neid kaht nimetatud valdkonda võib muuseas täitsa vabalt ka omavahel ühendada! Kui sellised peatükid on ühes potis koos, siis see tekitab ise teatava alkeemia juba.

Lühidalt, neid teadmisi hakati kursuste vormis üha enam õpetama ka väljaspool kogukondi ja nii tekkis aastal 2005 Gaia Hariduse organisatsioon Gaia Education ja õppekava. 2011. aastal toimus Eestis esimene EDE (Ecovillage Design Education) Gaia Hariduse koolitus, mis kestis kokku kuu aega. Sellest omakorda sündis mitu vahvat asja - näiteks Gaia Kool Tallinnas, millele tänaseks on tekkinud mitmeid filiaale mujalgi Eestis. Kindlasti sai sealt impulsi tegutsemiseks nüüd juba üsna tuntuks saanud Väikese Jalajälje kogukond.

Nii et eelkõige on see ikkagi praktiline, mitte teoreetiline haridus?

Kuidas võtta. Jalad maas, pea pilvedes, nagu öeldakse. Sedalaadi asju selgelt sõnastavat õppeasutust ei ole varem olnud. Eestis elab üldse vähe inimesi, protsessid ei käi nii kiiresti kui mõnel pool mujal maailmas. Kui tekkis nimi, sai logo tellitud, seejärel väike avasündmuski tehtud. Mina kogusin veel veidi julgust ja panin kokku õppekava formaadi, lähtudes eelkõige sellest, et see Eesti täiskasvanud õppijale ka olmeliselt sobiv oleks. Kodanikuühiskonna Sihtkapital pani õla alla - nii see vaikselt käivitus. Õppetöö käib meil pikkadel nädalavahetustel toimuvate tsüklitena. Kogutakse infot, kogetakse sündmusi intensiivselt, minnakse laiali ja mõeldakse hiljem kodus kõik mitu korda rahulikult läbi.

Mujal maailmas on neid asju kauem aetud ja süvenenumalt?

Üldiselt pakutakse Gaia Haridust mujalgi valdavalt kolmekümnepäevase õppena. Eksisteerib ka Gaia University, mis on sarnasem meie Gaia Akadeemiale. Nii et mulle tundub, et me siin Eestis oleme ka leiutamas selles valdkonnas midagi uut ja huvitavat.

Kasutasid ökokogukondade kohta väljendit XXI sajandi laborid. Kui paljud neist statistika järgi elujõulisteks kasvavad?

Rusikareegel ütleb, et kümnest algatusest üks muutub füüsiliseks, reaalseks kogukonnaks. Lilleoru ja Mõisamaa kogukondadega võrreldavas mastaabis Eestis teisi kõrvale asetada ei olegi tegelikult. Pean silmas vähemalt kümmet sihipäraselt koos tegutsevat inimest, kellel oleks ka mingi ühiselt kasutatav maalapp, mitte et nad ei ela kusagil linnas erinevates korterites.

Parmu ökokülas Valga piiri ääres on näiteks tohutult maad, nad kasvatavad seal kogukondlikus vormis lihaveiseid ja on väga avatud meelega. Nende viimaste arengutega ma kahjuks väga hästi enam kursis ei ole. Pole sinna tükil ajal saanud. Hobukooli Park Roosna-Alliku vallas, mida veavad Hele ja Sven Aluste, on samuti päris mastaapne ökoehituse ja hipoteraapia keskus.

Eesti rahvaarv on ikkagi väike. See, et meil on ette näidata mitu väga ägedat kogukondlikku nähtust, on kõva sõna!

Eksisteerib mõtteviis, et kogukondliku elustiili proovimiseks tuleb teha suuri loobumisi ja/või muutuda kellekski, kes veel ei olda. Kuidas sa lähed kogukonda, kui pead üheksast viieni tööl käima?

Eks ökokogukonnas elavad inimesed teevad samuti sissetuleku saamiseks tööd, aga ei käi jah tavamõistes tööl. Rõhutan taas, et kogukonnad on oma olemuselt laborid. Eesmärk polegi täita kogu maa sarnaste ökokogukondadega. Gaia Akadeemia pakub võimaluse elu neis maitsta ja nuusutada. Nullist uute kogukondade loomise vajaduse õhutamise asemel propageerime võimalusi rakendada meil omandatud kasulikke oskusi seal, kus inimesed parasjagu elavad ja toimetavad. Ka linnatingimustes. Üks meie akadeemik näiteks on põline Õismäe elanik ja tema unistuste projekt ongi selle linnaosa ökostamine. Väga tänuväärt algatus. Olen ise sama väikestviisi proovinud teha Mustamäel, kus ma üles kasvasin.

Mida magala tüüpi rajoonides teha annab?

Kuna mu ema elab praegugi Mustamäel, olen olnud üle neljakümne aasta selle linnaosaga tihedalt seotud. Hooman sealset olukorda päris hästi ja nii tekkis mõte seal permakultuuri arendada. Häid näiteid pole vaja kaugelt otsida, endises Ida-Saksas on selles valdkonnas päris palju ära tehtud. Soomes on linnaaiandus õitsemas ja meie koduses Tartuski eksisteerib juba sama nähtus nimetuse all "Tartu elavad aiad".

Niisiis, idee on luua kas blokkide vahelistele haljasaladele aiamaad või siis mujale lähikonda. Peamine, et pensionäril, kellel sageli pole erilist päevast tegevust, poleks vaja kaugele minna, kui ta kättpidi mullas toimetada tahab. Minu nooruses mängisid majade vahel lapsed, elu kees. Praegu on olukord nukker, enamjaolt laiub seal roheline kõrb. Isegi roostest söödud vaibakloppimispuud on ära viidud ja liivakastid likvideeritud, sest narkomaanid käisid end seal süstimas.

Tegite Mustamäe korrusmaja hoovi peenrad?

Tegime emaga gerilja vormis väikest peenart jah. See on hea absurdimaiguline lugu. Nimelt kuulutas ühistu esimees meie tegevust nähes, et 35 aastat tagasi olla ära otsustatud, et maja juurde ei tule ühtegi peenart. Ja osutas vastupanu, ehkki kirjalikku otsust tal ette näidata ei olnud. Läks isegi niikaugele, et ta käskis kojamehel kivid minema viia ja püüdis peenart hävitada. Tõime kivid jälle tagasi ja lõpuks jäime ikka peale. Geriljavormis on seemneid igale poole külvatud... Mõnes teises ühistus on vast lihtsam. Isegi pinki pole seal Mustamäel suudetud maja juurde tekitada, ehkki Jüri Ratas isiklikult lubas sel silma peal hoida. Kuumadel suvepäevadel pole inimestel oma maja juures endiselt mitte kusagil istuda. Jüri, teeme ära.

Milliseid mittemateriaalseid oskusi te õpetate Gaia akadeemikutele?

Nagu öeldud, on kõige alus suhtlemine ehk siis a-d ja b-d, mil moel võiksid inimesed omavahel kõige paremini läbi saada. Kohati tuleb kogukondades alustada vastastikkuse teretamise vajalikkuse rõhutamisest. Rääkida, kui oluline on, et teaksid oma naabreid nimepidi. Alles siis läheb põnevaks. Õpetame, kuidas hoida pikemate projektide puhul fookust, et mitte tegevuste käigus omavahel täielikult tülli minna. Muidu võib juhtuda, et selleks ajaks, kui ökopeldik valmis saab, on kogukond ära lagunenud. Et taolisi asju ära hoida, tuleb järgida konkreetseid meetodeid ja põhimõtteid. Mõned neist on äärmiselt lihtsad. Näiteks ringis rääkimise põhimõte, kus kõigil kordamööda on võimalus oma arvamust väljendada, ilma et vahele segataks. Suur rääkimine võib ka vahel projekte tappa!

Tõsi, vahel on sellised madala energiaga koosolekud maailma kõige tüütumad asjad. Keegi sealt midagi ei saa, kuid ollakse omavahel justkui vaikides kokku leppinud, et surmigavat mängu jätkatakse. Samas see jutupulga ring jälle töötab. Ringis olijatel tekib turvatunne, et rääkijat ei karistata kohe asjade väljaütlemise eest. Usaldusliku õhkkonna loomiseks on taas väga nutikad meetodid olemas. Minu kooliajal ega ka ülikooliajal ei õpetatud midagi ligilähedastki. Ei teatudki, et sellised asjad olemas on või et neile tuleks tähelepanu pöörata.

Või võtame sellise tavalise näite, nagu ühiselt söömise komme. Ökokogukondades süüakse mingid söögikorrad päevas kindlasti ühiselt, toimub keskustelu. See on samuti otsene suhtluse treening oma hõimus. Ühissöömised on meie ajastul muutunud haruldasteks. Ometi oleme me inimestena sellistena olemas just tänu suhetele.

Gaia Haridus pole ju ainult vana meeldetuletamine, vaid põlise kombineerimine tänapäevasega?

Me püüame põliskultuuridest võtta üle kõik head asjad, mida sealt üle võtta saab. Põhja-Ameerika indiaanlastelt, soomeugrilastelt, üha enam ka omaenda maarahvast esivanematelt. Kogu selle tänulikkuse väljendamise, mida nemad käsitlesid igapäeva loomuliku osana, kuid mis tänases maailmas pole enam sugugi nii loomulik. Looduse, loomade ja lindudega arvestamise.

Tänapäeva tehnoloogiad mõistagi on ka kõik mängus sees. Internetist alustades ja mulla viljakust oluliselt tõstva biosöe tegemise õpetuseni välja. Sellega seoses koged naljakat ka. Ajad oma ökoasja ja ühel hetkel avanevad silmad uutele teadmistele minevikust, millest sa varem teadlik pole olnud.

Intervjueerija: Rando Tooming

Täistekst: http://alkeemia.delfi.ee/keskkond/planeetmaa/toomas-trapido-nii-elu-kui-inimene-on-terviklikud-nahtused?id=74968767