Iga rahva kultuuri kuulub laul, tants ja pillimäng elu
loomuliku osana. Setode igapäevaelus on laulmine olnud nii tavaline ja
iseenesestmõistetav oskus, et selle traditsiooni kadumise võimalust ei osanud
külaühiskonnas keegi kartagi. Kuid siiski, teistmoodi elulaad on paratamatult
tõrjunud seto keele ja laulmise tagaplaanile, on tekkinud olukord, kus
laulukultuur vajab elushoidmiseks abi, tuge ja teadlikku lähenemist, et mitte
hääbuda. Kuna külaühiskond ja kodud ei ole enam ainsad keele ja laulu õppimise,
omandamise kohad, siis täidavad seda ülesannet seto leelokoorid nii Setomaal
kui ka linnades ning kursused. Seto kuningriigi üheks peamiseks mõtteks oligi
soov sõnoliste võistlusega püüda hoida alal oskus luua kohapeal teemale vastav
laul.
Seto esikõnelejate soovil ja abiga esitas Eesti riik 2008.
aasta septembris seto leelo inimkonna vaimse kultuuripärandi kaitse komitee
liikmetest moodustatud alakomiteele. Araabia Ühendemiraatides Abu Dhabis kokku
kogunenud komitee otsustas 2009. aasta 30. septembril lisada ka seto
mitmehäälse laulutraditsiooni UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.
Selles nimekirjas olemine paneb suurema kohustuse setodele endile ja samuti
riigile, et toetada ja suunata seto laulu omandamist ning aidata vastavalt võimalustele
sellele kaasa.
Võin julgelt öelda, et seto laul on elus selles mõttes, et
eri laululiike esitatakse lavadel võimalikult autentselt ja tehakse töötlusi
ning luuakse uusi laule vastavalt vajadusele. Seto laul ei ole ammu enam ainult
seto rahva lauldud, vaid nii vanemaid kui ka uuemaid laule võib kuulda
kooridele seatuna ja peaaegu igal suuremal või väiksemal peol, kokkusaamisel,
festivalil kõlab seto laul. Viimasel ajal moodustatakse seto lauluansambleid,
kus ei pruugi olla ühtegi setot, kes oskab emakeelena seto keelt, ja ka seto
ansamblites on mitmeid mittesetosid. Seto laulukultuuris on alati olnud
improviseeritud laulud ehk kas kohe kohapeal vastavalt olukorrale loodud laul
või siis ette mõeldult personaalne laul kellelegi. Varemalt sellised laulud
tekkisid ja kadusid, sest neid oli vaja korraks. Ei olnud ka ju lindistamise
võimalust ega kirjapanemise oskust. Inimesed ei tundnud mingit vajadust
ühehetkelaule pikemalt säilitada. Kui mõni huvitavam laulurida jäi kellelegi
meelde ja see anti seda korrates teistele edasi või pani keegi selle oma laulu
sisse, siis need võisid säilida ja on ehk jõudnud meiegi aega.
Viimastel aastakümnetel oleme end harjutanud, et juhumõtted,
olulised sündmused ja tulevikuplaanid on vaja kirja panna, muidu ununevad. Küllap
selline hoiak tuleneb sellest, et me ei usalda enam ennast, meil puudub
sisemine kordamise harjumus. Mõned põlvkonnad tagasi, setode hulgas kindlasti,
oli meelespidamise oskus olemas.
Kui nüüd täpsemalt rääkida seto laulu ehk leelo loomisest,
siis siin kehtib sama asi. Naised oskasid omi mõtteid sättida laulusüsteemi ja
kui oli sobilik või vajalik hetk, siis võisid nad kas kohe kohapeal mõelda või
varem väljamõeldu sobiliku viisiga laulda. Kuna meie, nooremad naised, ei ela
kõik enam setokeelses keskkonnas, siis meie mõtted ei liigu pidevalt
setokeelsetena ning laulusüsteemis mõtlemine on juhuslik.
Selleks et praeguses kultuuride tohutus hulgas hoida elus
seto laule ja oskust luua ise oma laul, on vaja osata korralikult seto keelt ja
ka laulukeelt, teada, kuidas sõnu ritta panna. Improviseeriminegi vajab
teadmisi ja harjutamist. Seto laulu peaks proovima panna setokeelsed sõnad, aga
kui on vaja väga öelda midagi, mille kohta seto keeles sõna puudub, eks siis
pannakse ka eesti sõnu ning küllap hakatakse pikkima sisse ingliskeelseidki.
Tänapäeval on leelotajal kaks võimalust: kas panna oma välja
mõeldud laulusõnad paberile ja õppida need pähe või luua need kohe hetkega
kohapeal selle põhjal, millised mõtted pähe tulevad. Leelo loomise põhialuseks
on parallelism ehk mitmel moel kordamine: hääliku-, sõna-, fraasi- ja
motiivikordus. Oma vanaema ja külanaiste käest olen kuulnud, kuidas nad
lauluridu sättisid ja erilises rääkimisrütmis laulusõnu kordasid. Lauldes võib
lauluviis muuta lauluridu pikemaks vastavalt viisi pikkusele ja siis võetakse
appi lisasõnad (jo, no kül’ jne), kui on vaja.
Näiteks sätin siin kaua oodatud soojadest ilmadest ja suvest
kokku ühe väikese laulukese ja püüan seletada, miks just sellised lauluread.
Isikliku laulu juurde käivad read naka ma naane laulõmahe,
ilosõnnu iskimähe, neid võiks nimetada sissejuhatuseks ehk alustusridadeks.
Need read on kõigile teada ja laulmist alustades on hea selle ajal oma ja
teiste hääled kokku sättida ning mõte valmis panna.
Mõned lauluread on nagu väljendid, mida pikitakse oma
hetkemõtete vahele või millega alustatakse laulmist või ka lõpetatakse. Tulli
üles hummogulla, varra väiko valõgõga – sellise reapaarikuga alustatakse
pikemaid laule, kus jutustatakse olnust või erilistest juhtumitest. Laulujutustusse
peab nüüd tulema mingi tegevus: astõ vällä kaemahe, uma tsõõrilõ morolõ.
Setomaal on vanemat tüüpi taluõued hoonetega ümbritsetud ja võibki öelda, et on
ümmargune õu ehk tsõõrik moro.
Mis meid väljas ootab? Kas keegi, miski või räägime
üldisemast, näiteks ilmast. Ilma kohta võib öelda, et on palav ja päike on
ümmargune: pääväkene paistu palavahe, höörik päivä hummogulla. Kuna sellel
aastal on suvi olnud vägagi vihmane, siis on päikselised päevad erilised ja
oodatud. Laulusõnad vihm om viirdünü’ Vinne poolõ, sado paenu’ Petserehe
kinnitavad, et vihm on läinud naabrite juurde ja meil on nüüd ilus suvi, saame
hakata heina tegema: iih uut suur suvõkõnõ, lämmi hainaaokõnõ.
Asjakohane on isiklikkuse sissetoomine laulu, et kuidas ma
antud olukorras reageerin ning mida ma nüüd teen:
Naasekõnõ ma naarahudi,
imekene ma ilotõlli.
Rihakõsõ’ ma ritta säi,
hangukõsõ’ panni saina viirde.
Hõiksi kokko uma hõimu,
kutsi kokko kol’ poiga.
Laulusõnadega võib otse pöörduda, juhatada, mida peab kohe
tegema hakkama, et hein saaks ruttu maha niidetud ja siis kokku riisutud:
võtkõ’ vikaht, haarkõ’ hangu’, rihha jättü-üi ribõlõmma.
Selle lühikese laulukese võiks lõpetada nüüd mõne kokkuvõtva
reaga, mis on antud juhul mõeldud artikli lugejatele.
Panni siiä’ laulusõna’,
hiidi siiä’ ilosõna’.
Laulkõ’ perrä, kiä julgas,
teke’ mano, kiä mõist.
Iga laulutegija ehk sõnoline loob võistlusel samal teemal
talle omase sõnakasutusega laulu. Kohapeal seto laulu tegemine nõuab head
keskendumisvõimet ja kiiret mõtte liikumisele vastavalt sobivate sõnade
leidmist ning muidugi ka erinevate viiside tundmist, lauluoskust.
No comments:
Post a Comment