Alustasin eilset päeva, riietudes yle mõne aja taas rahvarõivastesse. Haarasin kaasa kamaluga asju ning suundusin Rõngu rahvamaja poole. Seal toimus kadrilaat, kus otsustasin oma käsitööd myya. Kahjuks polnud ostjaid palju, kuid sellest hoolimata sain rõõmsalt uue kinda kudumisele keskenduda ning yldist laadamelu nautida.Enne lõunat võtsin juba suuna Tartu poole, kus toimus Hiie väe tunnustamise syndmus. Seal asusin taas myygileti taha, seekordne kaup sisaldamas uue aasta sirvikalendreid, käsitööna valminud paelu, järjehoidjaid ja muud nipet-näpet. Rahvast kogunes päris arvestataval määral. Lisaks Maavalla elanikele olid kohal hõimlased Soomest, Udmurdi- ja Marimaalt ning ehk veel mujaltki. Ka selle aastase kuvavõistluse võitja oli pärit just hõimurahva hulgast. Lisaks kuvavõistluse tööde imetlemisele saime ylevaate ka käesoleva aasta jooksul toimunud arengutest ning esinenud kitsaskohtadest looduslike pyhapaikade kaitsmisel.
Puudu polnud ka muusikalistest etteastatest ning syndmusele pani punkti aasta hiiesõbra väljahõikamine. Selle järgnes muidugi maitsev einelaud kodumaise suupoolisega.
Sealt tõttasin juba tagasi Rõngu noortevolikogu istungile, mis kujunes ootamatult huumorirohkeks, kuid saime paika ka tulevikuplaane.
Päeva lõikes jääb kõige enam kajama siiski looduslike pyhapaikade teema, millega seoses peatselt ka siia blogisse erladi lehekylje loon. Nimelt on mu peas idanenud juba tykil ajal mõte, et peaks Rõngu ja Rannu kihelkonna kohapärimust koguma. Sellega seoses ka pyhapaikade asukoha ning seonduva suulise pärimuse kilde. Juurdlen veel selle yle, sest avalikkuse vaatevinklist on seis ypris nutune siinse piirkonna osas: http://andmekogu.hiis.ee/.
 |
| Minu töölaud |
 |
| Tunnustuse avaldamine tänavuaastasele hiiesõbrale |
No comments:
Post a Comment