Symbolitest minu rajal

Siinset blogi endisest puna-mustast vormindusest ymber kujundades mõtlesin mõni aeg uue väljanägemise peale. Teadsin, et kuna see peab sobituma loodusterapeudi teemadega, peaks kujundus olema kollastes, rohelistes ja beežides toonides. Kui läksin selle mõttega pilti tegema, jäid mu teele vaid viimased koltunud kaselehed sygiseses lehevaringus. Seega saigi blogi tunnuseks kõivupuu ning tema koltuvad lehed, mille väge tundis vanarahvas ning kasutas seda enda väekamaks muutmiseks.
Eile avastasin huvitavad rööpjooned Mikk Sarve raamatust "Sõna jõud". Panen nyyd lyhidalt ka siia kirja, mida huvitavat Mikk Sarv sinna yles täheldanud on (algus lk 81). "Algseks tähenduseks on sõnal kask kytismaa ehk alepõld. See on muistne maaviljelemisviis." Seega on mõiste ise seotud ka meie põlvnemise ning igapäevase leiva saamise käiguga. "Ka sõna põld tuleneb põletamisest. Esimesteks puudeks, mis sellisele põletatud maale kasvama hakkasid olid kasepuud, muistsema nimega kõivud. Kasepuu on läbi aegade olnud meie elus ja uskumustel olulisel kohal. Hõimurahvaste ersalaste ning mokšade jaoks on kask maailmapuuks, mis kogu maailma yleval hoiab. "Juba vanad roomlased on osanud kaske pyhaduse ning õnnistusega siduda. "Kase ladinakeelne nimi Betula tulenevat sõnast beatus, mis tähendab õndast, õnnistatut." Seetõttu usun, et jõudsin kase kui omaette seisva mõisteni mingi ettemääratuse ajel ning et see toob ka hiljem kasu.