Head uut aastat, päikeseaastat!

Maarahva traditsiooniline kalender järgib looduse ringkäiku. 21. kuni 24. jõulukuuni oli päike pesas ehk käis kõige madalamas kaares yle taevavõlvi. Eilsest alates hakkas päev kukesammu võrra pikemaks minema. Yhtlasi on päevapesa viimane päev, jõululaupäev ka päikeseaasta lõpp. Tähistasime seda tavapärase saunaskäiguga ning jõululaual heade ja paremate paladega. Jõuludest ning elmaga seotud uskumustest rääkis Vikerraadios ka Ahto Kaasik: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=2169461. 

Uue ajajärgu algusega koos olen ka ennast pisut tagant utsitanud, sest nädalavahetuse passiivsus mõjus liialt laastavalt. Seega olen Sellel nädalal iga päev vähemalt tund aega trenni teinud. Alustasin Insanity Workout´i 60-päevase kava järgmisega. Eks ma vähemalt yritan seda oma harjumuste kohaselt pisut painutada, aga loodetavasti tõuseb tulu ikkagi.

Tänasest päevast ka väike fotosessioon minu kätetööst (+ uuendus käsitöö all mytsi kujul) yldse mitte talvises ega jõuluõhustikulises koduses metsatukas....

Tartu-Tallinn-Tabasalu

Kaks viimast päeva on suuresti möödunud bussiistet soojendades. Alustuseks kõigi oma kompsudega esmaspäeva pärastlõunal Tartu jõudes läkitasin hilinemisega teele oma jõulupakid Eestist yle mere erinevatesse ilmasuundadesse. Postkontoris oli muidugi jõulueelselt ärev ning rahvarohke - õnneks olin sellega arvestanud ning jõudsid ka hilisema bussiga edukalt edasi Tallinnasse.
Seal toimus nimelt MTY Eco-Nomics koosolek, mis kujunes arvatust ägedamaks ja inspireerivaks. Nimelt panin end taas vabatahtlikuna kirja yhte projekti, mida see MTY korraldab. Koos projetimeeskonnaga hakkame ehitama päikese jõul või mõnel muul loodussõbralikul meetodil täätavaid toidutöötlusseadmeid. Yritame muuhulgas võimalikult paljusid materjale taaskasutada. Kui kord need päikesekuivatid-ahjud-mahlapressid ja muu kraam valmis on, hakkame katsetama toidu valmistamisega. Minu suurel soovil just looduslike toidutaimedega, mille uurimisest viimasel ajal vaimustunud olen. Sellest tuleb loodetavasti yks äge ettevõtmine!
Pärast koosolekut lippasin aga trammile, et jõuda Tabasalu poole liikuvale bussile, nimelt oma esimesele aastale Norrast, Katrinile kylla. Leidsin ta yhte omamoodi kooki (vahukommi-lagritsa-banaanikooki :) valmistamas ning rääkisime terve õhtu ning veel hommikugi jooksul oma UWC mullis toimuvatest asjadest ja inimestest. Nii super tore oli Katrinit jälle näha ning kõigest semestri jooksul toimunust kuulda! Hommikul alustasime koos teed tagasi kesklinna, kust ma edasi bussile vantsisin. Lõpuks koju jõudes oli nii mõnus ja rahulik olla - see väike reis tasus end kuhjaga ära.

Noorteosalusest Tartumaal ja regilaulust

Peagi lõpule triivivasse nädalasse mahtus mitmeid erinevaid tegemisi. Kolmapäeval käisime Tartumaa Noortekoguga õppereisil Tallinnas - programmi mahtusid TTY, Riigikogu ja Stenbocki maja kylastused. Reedel suundusin hoopis teispoole Tartut, Varale. Seal toimus Eesti Noorteyhenduste Liidu osaluskogude tugiprogrammi raames koolitus kohalikele noortele, kes tahavad Vara vallas noortevolikogule elu sisse puhuda. Loodan, et päev oli õpetlik nii mulle kui ka kohalikele aktiivsetele noortele.
Laupäevane koolipäev jäi kahjuks ära ning toimus vaid tänane regilaulu päev. Loengu läbiviijaks osutus Mikk Sarv, kes jagas meile killukest oma pärimuse- ja regilauluteadmistest ning juhatas meid parema laulutunnetuse ja -mõnu radadele. See oli aga tõepoolest pelgalt killuke kogu maarahva hoomamatust laulupärandist, millele täna ust paotati. Igayks saab selle uurimisega ise oma ettenägamise kohaselt edasi tegeleda. Mitmed laulukogud on saadaval ka vahendvõrgu (interneti) avarustes: eesti laululaegas ning suomen kansan vanhat runot. Yritan nyyd igal juhul senisest rohkem ka vanemaid rahvalaule reaalselt laulda. Kõige olulisemaks peaksin siiski just selle oma laulu yles leidmist ning helisema panemist. Oma laul, mis just sind yles leiab, paneb sydame helisema ning käed toimetama. Senikaua, kuni sa pole aga oma laulu kutset veel kuulnud, saab kuulata yhte huvitavat vanema rahvalaulu töötlust germaanlaste esituses:

Talve hingus

Adusin täna lõplikult, kui mõnus on talve karge hinguse käes joosta. Järele mõeldes ma ist polegi yhtegi terviklikku talve Eestis olles jooksutrenni teinud, kõige kauem sombuste sygisilmadeni. Laupäeval enne sauna otsustasin yle mõne aja taas ligi 10-kilomeetrise jooksuringi metsa vahel ette võtta. Täna jooksin yle 4 kilomeetri, kuid tunne oli ytlemata mõnus. Mõnekraadine kylm, lumi ning kohati jäägi krudisemas oma helilises mitmekesisuses taldade all, päikese viimane õhetav viir taevapiiril - eriti mõnus kulgemine, jooksja, jooksukeskkond ning jooks kõik haakusid omavahel kenasti. Tundsin taas, et peaksin ka sellel talvel jooksmisega jätkama, no ja muidugi kui piisavalt lund maha sajab, siis jätkata suusatamisega.
Täna alustasin ka uue hooga käsitöö tegemist. Võtsin raamatukogust paraja pataka Burdasid ning yritan nendes leiduvaid lõikeid sobitada oma taaskasutus-lapitööga. Edu mulle! Peagi siis loodetavasti ka käsitöö alajaotuses uued pildid valminud kleitide kohta.

Meenutus eelmisest talvest

Symbolitest minu rajal

Siinset blogi endisest puna-mustast vormindusest ymber kujundades mõtlesin mõni aeg uue väljanägemise peale. Teadsin, et kuna see peab sobituma loodusterapeudi teemadega, peaks kujundus olema kollastes, rohelistes ja beežides toonides. Kui läksin selle mõttega pilti tegema, jäid mu teele vaid viimased koltunud kaselehed sygiseses lehevaringus. Seega saigi blogi tunnuseks kõivupuu ning tema koltuvad lehed, mille väge tundis vanarahvas ning kasutas seda enda väekamaks muutmiseks.
Eile avastasin huvitavad rööpjooned Mikk Sarve raamatust "Sõna jõud". Panen nyyd lyhidalt ka siia kirja, mida huvitavat Mikk Sarv sinna yles täheldanud on (algus lk 81). "Algseks tähenduseks on sõnal kask kytismaa ehk alepõld. See on muistne maaviljelemisviis." Seega on mõiste ise seotud ka meie põlvnemise ning igapäevase leiva saamise käiguga. "Ka sõna põld tuleneb põletamisest. Esimesteks puudeks, mis sellisele põletatud maale kasvama hakkasid olid kasepuud, muistsema nimega kõivud. Kasepuu on läbi aegade olnud meie elus ja uskumustel olulisel kohal. Hõimurahvaste ersalaste ning mokšade jaoks on kask maailmapuuks, mis kogu maailma yleval hoiab. "Juba vanad roomlased on osanud kaske pyhaduse ning õnnistusega siduda. "Kase ladinakeelne nimi Betula tulenevat sõnast beatus, mis tähendab õndast, õnnistatut." Seetõttu usun, et jõudsin kase kui omaette seisva mõisteni mingi ettemääratuse ajel ning et see toob ka hiljem kasu.

Myygirohke ja humoorikas laupäev

Alustasin eilset päeva, riietudes yle mõne aja taas rahvarõivastesse. Haarasin kaasa kamaluga asju ning suundusin Rõngu rahvamaja poole. Seal toimus kadrilaat, kus otsustasin oma käsitööd myya. Kahjuks polnud ostjaid palju, kuid sellest hoolimata sain rõõmsalt uue kinda kudumisele keskenduda ning yldist laadamelu nautida.
Enne lõunat võtsin juba suuna Tartu poole, kus toimus Hiie väe tunnustamise syndmus. Seal asusin taas myygileti taha, seekordne kaup sisaldamas uue aasta sirvikalendreid, käsitööna valminud paelu, järjehoidjaid ja muud nipet-näpet. Rahvast kogunes päris arvestataval määral. Lisaks Maavalla elanikele olid kohal hõimlased Soomest, Udmurdi- ja Marimaalt ning ehk veel mujaltki. Ka selle aastase kuvavõistluse võitja oli pärit just hõimurahva hulgast. Lisaks kuvavõistluse tööde imetlemisele saime ylevaate ka käesoleva aasta jooksul toimunud arengutest ning esinenud kitsaskohtadest looduslike pyhapaikade kaitsmisel.
Puudu polnud ka muusikalistest etteastatest ning syndmusele pani punkti aasta hiiesõbra väljahõikamine. Selle järgnes muidugi maitsev einelaud kodumaise suupoolisega.
Sealt tõttasin juba tagasi Rõngu noortevolikogu istungile, mis kujunes ootamatult huumorirohkeks, kuid saime paika ka tulevikuplaane.
Päeva lõikes jääb kõige enam kajama siiski looduslike pyhapaikade teema, millega seoses peatselt ka siia blogisse erladi lehekylje loon. Nimelt on mu peas idanenud juba tykil ajal mõte, et peaks Rõngu ja Rannu kihelkonna kohapärimust koguma. Sellega seoses ka pyhapaikade asukoha ning seonduva suulise pärimuse kilde. Juurdlen veel selle yle, sest avalikkuse vaatevinklist on seis ypris nutune siinse piirkonna osas: http://andmekogu.hiis.ee/.

Minu töölaud

Tunnustuse avaldamine tänavuaastasele hiiesõbrale

Uued pärimuslikud tuuled

Pärast Soomes-käiku on päris palju tegemisi ja juhtumisi mu teele hypanud. Septembri teisest poolest alates olen ametlikult Krautmani Massaaži- ja Terviseakadeemia (http://www.terviseakadeemia.ee/) eesti pärimusmeditsiini õpilane. Alates esimesest nädalavahetusest, mil õppetöö toimus, tundsin, et olen leidnud endale totaalselt õige koha!
Hyppasin kyll pea ees pärimusmere tervendamise lahte, kuid esimesel nädalavahetusel toimunud Vana-Eesti massaaži tunnid kujunesid mõnusalt meditatiivseks, rahulikku meelt ärgitavaks ning väestavaks kogemuseks. Jäin huviga ootama järgmist kooli-nädalavahetust. Edaspidi oleme lisaks soonetasumisele õppinud ka inimese anatoomia ja fysioloogia põhialuseid. Siiski oli vaieldamatult kõige huvitavam ja hingelähedasem nädalavahetus, mil Ahto Kaasik rääkis meile maausust, maarahva elmast, maailmaloomise arusaamadest, yldisest elukorraldusest ning ajaarvamisest.
Selle kõigega seoses uuendan hetkel ka käesolevat blogi. Kahjuks pole ma praeguseni oma talupojatarkusega osanud siia lehele tekitada alalehti, mille alla pärimusmeditsiini alast infot ning oma käsitööga seotud katsetusi yles riputada. Yritan selle kallal edasi toimetada ning veidike turunduse alal areneda. Eks näis, kuidas see õnnestub.

Paljasjalgse Miss Kaisla meenutusi Kokkolast

Meenutan vabatahtlikuna Soomes veedetud kuud...
Minu tee Kokkolasse algas üsna uniselt – magasin maha hetke, mil jõudsin hommikuse bussiga Tartu bussijaama. Niisiis pidin oma praktilise, kuid võrdlemisi raske seljakotiga sibama kiirelt tagasi bussijaama, et jõuda Tallinna bussile, kust edasi suundusin lennukiga Helsingisse ja Kokkolasse. Saabumine Villa Elbasse oli üllatavalt kodune. Leidsin end männimetsade, lahakaldapealsete kõrkjate, mõõduka linnalise tsivilisatsiooni ning loomulikult huvitavate inimeste keskelt.

Esimene nädal kulus selle kõige esmaseks avastamiseks. Terve nädal oli pühendatud saabumisjärgsele treeningule, mille käigus saime rohkem teada teistest vabatahtlikest - austerlastest, ungarlastest, portugaallastest ning soomlastest. Kujuneva hakkas mõnus vabagraafik organiseeritud tegevuste kõrval. Nii võtsime ette ühiseid käike Kokkolasse, mille süda asub Villa Elbast ligi 4 km ehk mõnusa jalutuskäigu või jooksutiiru kaugusel. Kujundasin enda jaoks ka hommikuse treeningrutiini, tehes tavapärast päikesetervitust ja erinevaid venitusharjutusi ning saadeks jooksmiseks motivatsiooni kargest ämblikuvõrkudga pikitud metsaõhust. Sealsete metsade ning mereranna lummus kiskus mind ajuti ka õue pildistama ning omaenda aega ehk spirit spot´i leidma.

Lisaks enesesse süvenemisele saime palju aega üksteise seltskonnas veeta. Näiteks esimesel nädalavahetusel saime võimaluse minna Kokkola ujulasse ning viia lõunapoolsete riikide elanikud kurssi soome saunatraditsioonidega. Pärast lõõgastavat nädalavahetust õppisime veel soome keelt kohaliku õpetaja juhendamisel ning siis jõudiski kätte aeg, mil tuli päriselt tööd tegema hakata.

Eestlased, mina ja Ingrid, sattusime keskkonnagruppi. Lisaks asjatasid veel koristus-, puulõhkumis- ja meediagrupp, mida kõik ära proovida said. Siiski väidan rahuloluga, et mulle meeldis keskkonnagrupis töötamine kõige enam. Esimesel tööpäeval riietusime Elba looduskooli juhendajate soovitusel kummisäärikutesse ning moodsalt kollastesse kummiülikondadesse, haarasime kaasa vikatid-käärid ning suundusime rannale kaislat ehk kõrkjaid kärpima. Kulus veidi aega töövõtete omandamiseks, kuid peagi oli meid juba raske veest välja meelitada. Mõne päeva möödudes olin ma vahetanud kummist kaitseriietuse ülimalt minimalistliku paljasjalgsuse ja lühikeste pükste vastu. Olin jalgupidi vees ja peadpidi kaislas tuhnides täiesti omas elemendis. Vahelduse mõttes korjasime Ingridiga mõnel päeval ka umbrohtusid Villa Elba alalt ning korrastasime ja rohisime laste mänguväljakut. Seal trikitasid kohalikud tonttud ehk vahvad murumütsiga mättad, mida pidime pinnasest välja juurima. Oli väga asine ning samas endassesüüviv tööperiood keskkonnagrupis.

Töö kõrvalt jäi meile ka päris palju vaba aega. Oma teise nädalavahetuse otsustasin veeta Lõuna-Soomes. Vuhisesi rongiga külla oma sõbrale Espoosse ning külastasin Helsingi peamisi vaatamisväärsusi, olles eriti vaimustuses kunsti- ja rahvusmuuseumidest. Samal ajal käis ülejäänud vabatahtlike grupp Nykarleby laadal ning meie mentoril külas. Sel moel saime kõik rohkem aimu kohalikust kultuurist ning tavadest.

Lisaks saime aimu ka teiste rahvaste elmast kultuuriõhtute kaudu. Meil õnnestus tähistada taasiseseisvumis- ning püha Istvani päeva eesti-ungari kultuuriõhtuga. Esitlesime Ingridiga oma nägemust eestlastest ning eelkõige Lõuna-Eesti kandist. Lisaks olime vaimustuses samal ajal Tartus toimunud öölaulupeo otseülekandest ning üritasime austerlastele ja ungarlastele selgitada oma patriootilisuse tagamaid. Hiljem saime põgusa ülevaate ka austerlaste ja portugaallaste peamistest turismimagnetitest, köögikunsti võludest ja muust seonduvast.

Septembri esimestel päevadel toimus Kokkolas juba traditsiooniliseks kujunenud suvelõppu märkiv tule, vee ja valgusfestival Venetsialaiset. Nägime värviküllast karnevali soomekeelsete sambarütmide taustal ning tansisime ise, nii sambat kui ka muid peotantse. Laupäeva õhtu tipnes kesköise ilutulelestikuga kesklinnas, mida oli kogunenud vaatama linnaväljakutäis inimesi. Hiljem tagasi Elbasse kõndides köitsid meie tähelepanu lugematud jõekaldal ning suvilate hoovides süüdatud küünlad-laternad, õrn virmaliste mäng ning müstilisuse looriga kattunud mets.

Viimasteks nädalateks pidime valima uue töögrupi ning mina olin ainuke õnnelik, kes sai koristus- ja köögigrupi liikmeks. Mind köitis selle grupi puhul võimalus valmistada Karjala pirukaid ning kooke. Lisaks koristasin pärast igat söögikorda sööklas laudu, vajadusel ka põrandat ja aknaid.

Viimase nädalavahetuse selle kuu aja jooksul veetsime teises noortekeskuses, Piispalas. Üheskoos grillisime ja ajasime juttu, käisime saunas, kanuuga sõitmas, vibu ja püssi laskmas, ujumas, disgolfi, korvpalli, sulgpalli mängimas. Kokkuvõttes oli väga aktiivne ja huvitav nädalavahetus, millega kõik osalejad rahule jäid ning tekkis tunne, et ei tahakski lahkuda. Seda võimendas veelgi Kaustinenis käik, ühe meie mentori pool, kes hiilgas oma kokkamisoskusega.

Siiski jõuavad kõik head asjad lõpule ning nii pidime viimaks hindama oma kuud Villa Elbas ning vormistama noortepassi. Korraldasime tüdrukute eestvõttel ka meeldejääva lahkumispeo heade soovide ja aunimetuste jagamise, karaoke ning maitsva söögiga. Kuu aega varem jõudsin kohale esimesena ning lõpuks lahkusin viimasena, hoides endas kõiki häis emotsioone ja mälestusi, mis kogunesid Soomes veedetud kuu jooksul erinevate inimestega kohtudes. Meil kujunes mõnus sõpruskond, kellega suhtlen ka pärast projekti lõppu. Meil on palju lõbusaid hetki, mida meenutada ning loodame ka tulevikus üksteist näha. Olen ülimalt tänulik kõigile, kes muutsid selle kuu minu jaoks nii meeldejäävaks ja kogemusterohkeks. 

Lõpusirgel

Vabandan, et pole selle semestri jooksul üldse selle blogi jaoks aega varunud, lihtsalt pole sellist vajadust tundnud. Nüüd, eksamiperioodi ajal olen tegelikult vajalikust palju rohkem interneti avarustes ringi kolamisele pühendanud. Mõtlesin, et oleks ehk aeg ka midagi uut siia kirja panna.
Kooliga seotud tegemisi kommenteerides saan uhkelt öelda, et kuuest IB ainest 5 on omadega mäel. Keemia eksamit on veel viimased, mis on vaja teha - seda eesoleval neljapäeval ja reedel. Järgmised kolm päeva mööduvad niisiis loodetavasti õppimise tähe all.
Aga mis mind tegelikult seda postitust tegema ajendas oli järgnev laul. Võin selle käesoleva nädala lemmik lauluks kuulutada. Mõnusalt hüpnotiseeriv ja meloodiline, mõtlik laul...

Ei jaksa rohkem

Paar aastat tagasi alustasin selle blogiga küll suure hurraaga, kuid nagu viimane aasta on näidanud, ei toimi uuenduste süsteem väga hästi. Ma ei teagi, mida nüüd selle blogiga päriselt peale hakata. Ees seisab veel viimane pingutus RCNis. Lahkun täna ühtul kodust, et maikuus juba jäädavalt naasta. Ühelt poolt tundub, et need neli ja pool kuud Norras jooksevad kiiresti mööda, kuid samas vasardab kusagil peas mõte eksamitest ning viimasest ponnistusest lõpetada kõik vajalikud tegemised kunstinäituseks ja IAde jaoks. Eesseisev aeg on eriline kas selle tõttu, et sain uuesti Rõngu noortevolikogu juhatusse, seekord aga esimehe ametikohale. Pean mingil moel ka noortevolikogu tegemisi koordineerima. Hetkel tunnen küll, et motivatsiooni jagub - loodetavasti selline tunne jätkub pikemaks ajaks.
Üritan mingite tähtsamate juhtumiste puhun end küll kokku võtta ja midagi kirja panna, kuid ei saa midagi konkreetset lubada. Esmase prioriteedina peaksin siiski õppimisele keskenduma ning NV projektidega alustama.
Eilsest meeleolukast päevast jääb kõlama järgmine küllaltki nostalgiline laul...romantikutele. :)