Traditsioonilises külaühiskonnas, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses olid Eestis seenekorjajateks peamiselt vanemad naised. See tuleneb tollasest talupere iseloomust, mis tegutses eelkõige majandusliku üksusena. Kuna noorem naispere pidi sageli karja talitamise kõrval ka põllutöid tegema, jäi köögimajandus ja korilus sageli vana perenaise kanda.
Huvitav on veel seente kategoriseerimine mõlema, nii loomse kui taimse toidu hulka, mis on periooditi olnud erinev. Taimetoitu söödi looduse ringkäigust lähtuvalt pigem kevadeti, kuid seeni nagu ka liha tarvitati eriti tihedalt sügisel ja talvel. Seened kuuluvad paiguti ka hilissuviste ja sügiseste tavanditoitude hulka. Jaakapäeval (25. heinakuud) söödi seenekastet, kasu- ehk mihklipäeval 29. sügiskuul erinevaid seenetoite ning sügiseseks talgutoiduks on sageli olnud seenesupp. Peipsi ääres valmistati esimesel jõulupühal seenepirukat. Tarvastus söödi liugupäeval tanguputru seentega.
Teine huvitav teema šamanismi ja kärbeseene-päkapiku seose kõrval oli veel ürgne kujutelm looduse taastootvast väest. Pärimuse järgi on korilased jätnud metsa esimesed korjatud marjad-seened. See võib olla element ürgusundist, kus loodus suudab end taastada, kui on säilinud mingidki jäänused, toimub igavene tasakaalule püüdlev ringkäik. Sellise arusaame juures pärinevad küttimis-korilusaegsest ühiskonnast, ajast, mil kultuuris valitsesid animistlikud väekujutelmad, totemism, esivanemate kultus, jahimaagia. Samasse usundi kihistusse kuulub ka küttide tava matta tabatud saakloomade luud metsa maha, et neist võiks kasvada uus loom. Taassünni tagamine sel kombel pidi jahimehele tagama jahiõnne ja üldise heaolu. Tuntuim näide on karuluude matmine. Analoogne on ka koltasaamide tava visata söödud kalade luud võimalusel tagasi järve, et neist taas kalad tekiksid. Sama on veel viimastel sajanditel teinud eesti rannaelanikud.
No comments:
Post a Comment