Täna allikal käies ning allikast algavat oja oksarisust puhastades mõtlesin allikavaimule. Alati vett võttes tänan allikat oma värske ja tervendava vee eest. Täna oli aga kuidagi eriti rahulolev tunne ning tahtsin oma tänu näidata ka allika ümber olevale loodusele. Nii tuli mu mõtetesse allika vaim ning hakkasin juurdlema vaimu kui sellise tähenduse üle.
Maarahvas on tundnud näiteks metsavaimu, saunavaimu, loodusliku kohaga seonduvaid jõude on nimetatud ka vastavateks haldjateks või Lõuna-Eestis emadeks-isadeks. Usun, et kui rääkida metsa- või allikavaimust, kangastub silme ees inimesesarnase väljanägemisega samblakuuega habetunud vanamees või voogavate juustega noor neiu - võimalusi on vastavalt kujutlusvõime raamidele. Usun, et mõistsin täna teist tähenduskihti vaimu mõiste juures. Allika- või metsavaim on minu jaoks pigem see vaimsus või vaimustus, miks mitte isegi ülevus või pühalikkus, mis valdab inimest vaikses metsasalus või pühal silmalättel. Paiga vaim kui üldine õhustik saab muidu rassiva ja rahmeldava inimese üle võimust ning mähib ta hellalt oma lummavate helide, lõhnade ja nägemuste loori varju. Selliste taipamiste ja tundmuste pärast käingi igal võimalusel omale armsaks kujunenud allikal ning mujal looduses. Seejuures üritan ka allikavette langenud või visatud prahi sealt eemaldada ning lasta loodusel oma täies ilus rõõmustada.
No comments:
Post a Comment