Anastasia jaotab inimkonna miljoniaastase ajaloo kolmeks perioodiks: vedalikuks, kujundlikuks ja okultseks. Tema sõnul elas inimene esimesel, vedalikul perioodil, üheksasaja üheksakümne tuhande aasta vältel õnnelikus paradiisis. Jumal juhtis inimest ning inimene kandis endas Looja tundeid.
Tänapäeva peavoolu koolisüsteemis kasutusel olevatest ajalooõpikutest võib leida infot 9. sajandil toimunud võitlustest Vene vürstiriikide vahel ning mere tagant kutsutud kolme venna valitsemisajast. Üldlevinud ajalookäsitlus jätab aga igipõlistel soome-ugri ja slaavi aladel ähmaseks kristlikust vaatepunktist paganliku ajaperioodi, enne valitsusüksuste teket. Kusagil ei mainita vürstiriikide tekkimise tagamaid ning tegelikke põhjusi. Anastasia sõnul saatis maailmakorraldust juhtiv ülempreester - kellele on vandenõuteoreetikud andnud kümneid erinevaid nimetusi - kristlastest jutlustajad üle kogu Venemaa, et hakata kunstlikult kummardama kõige isekamaid ja kõrgimaid kohalikke inimesi. Aegamööda läksid selle näitemänguga kaasa ka ümberkaudsed elanikud, kontrollile allutatud väljavalitud said hiilguse ja au osaliseks ning nii kujunesid esimesed vürstid. Kui vedalikul Venemaal tekkis piisaval hulgal vürste, hakkasid nad omavahel võimujanus kaklema, tõmmates ka naabreid võitlusse. See võitlus lõppes maa ühendamisega üheks võimsaks vürstiriigiks, mis pidi inimesi ühendama. Ühine Vene riik on kestnud tänapäevani, kuid tegelikkuses koosneb see väga paljudest erineva kultuuriga rahvakildudest. Valitsejate ühinemispüüded ei ühenda inimesi - ühendajaks võib olla ainult ühine elulaad ja mõtteviis. Valitsejate vallutuste protsessis tekkisid sõjaväelased, mõisavalitsejad, kirjutajad, kaupmehed ja teised teenindusvaldkonna ametimehed, kes kaugenesid Jumaliku loomise tõdedest. Nemad said okultistliku kultuuri aluseks, mis on paljuski kandunud tänapäeva.
Teine huvitav ajaloo seik, millele Anastasia viitab, on paganlik ohverdamine. Uus okultistlik süsteem ei saanud vedaliku elulaadi taustal planeeritult juurduda ning seetõttu lasti lahti kuulujutt, et kusagil paganausuliste juures kasutatakse inimesi Jumalale ohvrite toomiseks. Jutlustati, et loomade kõrval tuuakse ohvriks ka ilusaid neide või väikseid lapsi. Sama on Eisen, Hupel ja teised baltisaksa päritolu kultuuri- ja usundiloolased üritanud oletada eestlaste varasemate rituaalide kohta. Ohvrirituaalide veristamisest on üritatud tõmmata loogilist lineaarset kultuurimuutuse protsessi: algul ohverdasid paganad loomi ja inimesi, seejärel väiksemaid loomi-linde, edasi söödi vaid ohvriloomade lihast keedetud leent ning vereohvrit pidi lõpuks esindama punane lõng. Kristlus üritas luua ja vastandada müüti ohverdamisest oma rituaalidele. Teisalt võib ju mõelda loogiliselt, et elades paradiislikus maailmas, kooskõlas Loojaga, polnud inimestel millestki puudus ning kõik soovid ja unistused manifesteerusid läbi puhta loomingu, ilma vere või ohverdamiseta. Nii baltsisaksa kui ka vene usundiloolased pole suutnud leida kirjalikke allikaid, mis kinnitaksid paganlikke ohverdamiskombeid. Ohverdamisest räägivad AINULT kristlikud kroonikud, kes ei mõistnud kohalikku keelt ega kultuuri. Ei Eesti ega Vene aladelt pole teada ühtegi kristluse-eelset kirjalikku ajalooallikat. Need on peidetud või põletatud, sest võisid sisaldada infot vedalikust ajastust ning iidsetest tarkustest. Sama tehakse praegu ka Jeemenis, sest seal asub vana tsivilisatsiooni ja tarkuste keskus koos paljude ürikutega inimkonna vanema ajaloo kohta.
Aga tagasi paganate ohverdamiskuvandi juurde. Anastasia maalitud pildi järgi elasid inimesed harmoonias looduse ja loomadega. Loomad olid inimese abilised ja täitsid nende käske ning kogu vajalik toit pärines pere enda aiast või selle lähiümbrusest. Veda ajastu inimesed ei söönud liha ning nende igapäevane toit koosnes erinevatest taimedest, kasvanud nende lähiümbruses, sisaldades vajalikke toitaineid. Kui uurida slaavi köögi vanu retsepte, ei leia sealt just eriti palju liharoogi, liha säämine on uuem, viha ja võimuiha kandva kultuuri nähtus, mida võib seostada kõrbealadel kesises kliimas elavate rändrahvaste hädavajadusega toidu hankimisel.
Hiljuti vaatasin filmi Exodus: Gods and Kings, mis kujutab Moosest ning juutide teekonda Egiptuse orjapõlvest tagasi kodumaale. Päris jube oli vaadata, kuidas süütud egiptlased vaarao kõrval kannatasid kõigi hukatuste ja hädade käes, mida nn jumal saatis karistuseks juutide vangistuses hoidmise eest. Vähemasti mulle ei taha see eriti loogiline näida, et kõikvõimas ja armuline Jumal saadab süütutele inimestele kaela 10 surmavat ja ängistavat hukatust. Anastasia seletab seda Egiptuse preestrite ülemvõimuga. Vanas Testamendis on kirjas, et enne juutide lahkumist Egiptusest vaidlesid preestrid, nende hulgas Mooses, omavahel. Mooses tahtis täielikku võimu juutide üle, kuid teised ei nõustunud sellega ning seejärel ründasid rohutirtsud ja teised hukatused egiptlaste põlde, peresid jne. Kõigi piinade lõpetamiseks lasi vaarao juutidel lahkuda. Tegelikult on see varane näide terrorismist, korraldatud preestrite poolt, kes olid endale allutanud ka vaarao, juhtides ise oma aja võimsaimat tsivilisatsiooni.
Viimaseks kerkis üles huvitav paralleel Vana-Rooma ja Eesti vahel. Neli tuhat aastat tagasi otsustasid võimsad Rooma senaatorid oma orjadele, kes oskasid ja soovisid oma maal kasvatada toiduaineid, jagada maad eluaegseks kasutamiseks koos pärandusõigusega. Samuti eraldati orja perele vahendid maja ehitamiseks ning maa muutus orja perekonna lahutamaks osaks. Selle plaani taga oli kümnise saamine orjade saagist, mis rändas senaatorite lauale - parimad armastusega kasvatatud viljad. Samas võiks ju mõelda, et võimsad senaatorid võisid orje oma huvides rõhuda ning kurnata, selle asemel, et neile maad kinkida? Nende teguviisi taga võib aga näha vedaliku teadmise jäänukit. Patriitsid ja senaatorid teadsid, et orja kasvatatud toiduaine, mis pole pärit omalt maalt, erineb omaduste poolest tunduvalt sellest, mis kasvab armastusega omal maal. Kristliku kultuuri levikuga Läänemere kallastele toodi muuhulgas kaasa sarnane vasalli-pärisorja seos. Eesti talupojal oli oma maatükk, mida ta haris ning kust maksis kümnist vasallile, edaspidi mõisale. Vasallid olid madalama tasandi kontrollüksused talupoegade üle, kes olid ühenduses Maa ning loomise tarkusega. Ajapikku koormised suurenesid ning talupojalt võeti võimalus ise mõelda ning loodusega ühenduses olla. Kirjakunsti ja lugemisoskuse levikuga sai talle juba ette sööta kindla sisuga trükiseid, et iseseisvat mõtlemist veelgi vähendada. Eriti intensiivseks muutus mõttevabaduse kadu seoses industrialiseerumisega. Aga ma usun ja näen, et järjest rohkem inimesi suudab selle süsteemi läbi ussitanud pähkli juba katki hammustada ning näha tõelist ja väärikat inimkonna ajalugu, avastada uninunud tarkused ning lugeda looduse külluslikku raamatut; ning mis veel olulisem, olla ise LOOJA.
 |
| Pärnamägi - muistne püha- ja matusepaik, vahendamas aastatuhandete tarkust tänasesse päeva Kas me oskame ja julgeme seda lugeda? |
Leidsin just selle toreda blogi ja jään edaspidigi lugema:)
ReplyDeleteMulle meeldivad ka Anastasia raamatud. Aga iga raamatut lugedes on enne otsese ajaloolise info omaks võtmist kasulik tutvuda ka muude allikatega. Nii kauge aja tagant ei saa kindlalt öelda, kes kus millal kedagi ohverdas või ei ohverdanud ja kui paljud lood on vähemalt osaliselt tõesed ja kui paljud täielikult väljamõeldised. Legendid (ühe autori raamat selle alla siiski ei käi) on sageli alguse saanud tõestest sündmustest, mida on kasvatatud, täiendatud, suuremal või vähemal määral moonutatud ja sümboolsesse keelde ümber tõlgitud.
Inimohverduste kohta veel mõnesaja aasta eest saab lugeda näiteks siin: https://en.wikipedia.org/wiki/Human_sacrifice_in_Maya_culture
Selle aja peale oli Eestis juba ammu kristlik kultuur.
Asi, mida väga sageli keskajale ette heidetakse, on kümnis kui suur koorimine. Kümnis vastavalt nimele on 10%. Kui maad ja majad kuulusid mõisale, siis oli ka mõisa vastutus neid vajadusel korrastada, oma talude elanikke harida jms. Talunik võis tahta täielikku vabadust, aga sageli ei olnud ta valmis võtma ka kaasnevat vastutust oma asjade käigu eest. See on muidugi õpitud abitus ja kiiresti sisseharjuv suhtumine, mida ilma mõisniketa poleks ehk saanud sama suurel määral tekkida. Mõisnikud ja muud suuremad ja väiksemad valitsejad olid inimesed samamoodi nagu iga teine ja erinesid oma iseloomult ja tegudelt väga suurel määral.
Tänapäeva inimene maksab tulumaksu, sotsiaalmaksu, aktsiisi, käibemaksu ja kõike muud mõeldavat ja mõeldamatut. Osadel maadel on ka telekamaks, automaks ja maja valmis saamise maks. Lisaks tuleb muidugi kõigepealt need telekad, autod, maad ja majad oma raha eest osta ja ehitada ja maksta elektri, kütuse + kütuseaktiisi jms eest. Kokku maksab tänapäeva inimene pea kõik, mis ta teenib, maksudeks ja elab laenudest, mis toimivad põhimõttel, et inimene lubab pangale selle raha maksta - enne ei ole seda raha olemaski. Ja keegi ei tule su maja parandama, kui see ära kulub.
Meeldiv näha, et lisandunud on üks lugeja. :) Ingrid, jälgin huviga ka Sinu blogi ja artikleid, mis peegeldavad omanäolist elutunnetust.
DeleteKindlasti ei saa Anastasia ja Megre ajalookäsitlust võtta tõena, eriti, kuna tegemist on meie jaoks nii kauge suulise pärimuse perioodi kuuluva ajastuga. Tol hetkel tundsin selle käsitlusega aga tugevat sidet ja nägin mitmeid paralleele Eestiga. Olen järjest enam jõudnud arusaamiseni, et ajaloo (isegi viimase 100-50 aasta sündmuste) osas ei saa olla ühest tõde. Erinevad ajalookäsitlused ja allikad esitlevad sageli vastandlikku informatsiooni.
Keskaeg on seejuures hea näide. 20. sajandi lõpu ajalookäsitlused (nt M. Nordberg) on taas näidanud keskaja ühiskonna mitmekesisust ning vältinud üldistusi, seejures ka talupoegkonna suhtes. Keskaega suhtusid halvustavalt eelkõige 15.-16. sajandi Itaalia humanistid, kes ülehindasid enda rolli ja alaväärtustasid antiigi õitsengule järgnenud sajandeid kui "vahepealset" keskpärast aega. Selline suhtumine jäi ajaloomõistmises püsima sajanditeks.
Leian isiklikult, et tänapäeval on oluline teadvustada nii minevikus kui olevikus toimuvat aheldamist ja kümnise välja pressimise viise. Seejuures aga mitte anda neile jõudu juurde, vaid luua endale ja ümbritsevale kogukonnale meelepärased paralleeltoimingud, mis ei toidaks seda rõhuvat süsteemi.